Nanaana..nanaa...

Oli varajane hommik.Maailma valgustasid alles päeva esimesed päikesekiired.Sky'l oli vara uni ära läinud.Neidis pani selga kiiresti lihtsa valge kelidi ja võttis kaasa kõrvaklapid ja mp3'e et muusikat kuulata.Isegi kingad unustas kiiruga jalga panema.
Elyssa istus akna laual lahtise akna juures ja imetles maailma ärkamist.Ta kuulas muusikat ja ümises kaasa.Vahepeal isegi laulis.Ja peab märikma et Elly eriti viisist mööda ei laulnud.
OT:Rosemarie

Rose kõndis oma asjadega läbi koridori.
Ta oli alles praegu kooli jõudnud ja otsis nüüd oma tuba. Ta ei teadnud veel, kuhu ta minema peaks või kellega rääkima, sest kell oli veel liiga vähe, et keegi üleval oleks.
Tal oli seljas avara kaelusega valge topp ja kitsad teksad, pluusi peal nabani teksajakk. Jalas kõrge kontsaga kingad.
Ta astus niimoodi läbi koridori ja nägi ühel aknal istumas tüdrukut.
"Tere," lausus ta tema juurde astudes.
"Kas sa tead, kuhu ma praegusel kellaajal oma asjadega minna saaksin?" Päris ta lootusrikkalt tüdruku käest.

OT:Siin vist pole kindlat õppeaasta alguse aega nii, et ma arvan, et ta ei jäänud hiljaks
El ei märganud teist ja ei kuulnud teda.

"Hallo!!!" Ütles Rose.
"Maa kutsub!" Lausus ta naeratades unistavat ja omaette laulvat tüdrukut uuesti kõnetades.

Elyssa ei kuulnud ikka aga neidis pööras pilgu.Teist märgates tõi ta kuuldavale väikese kiljatuse.Sky poleks arvanud , et keegi sel kellaajal üleval on.Ta võttis kõrvaklapid peast."Mida te sellisel kellaajal siin teete?"küsis ta veidi pahuralt süda veel ehmatusest kiiresti tagumas.

"Tere, minu nimi on Rose." Ütles tüdruk.
"Vabanda, et sind ahmatasin, aga ma kõnetasin sind tegelikult mitu korda," lausus ta.
"Ma just jõudsin siia ja ma ei tea kuhu minna. Ega keegi sellisel kellaajal veel ei tööta või mis?" küsis ta aknal istunud tüdrukult.

"Tere!Ei pole midagi.Ma ei tea.Muidu soovitaksin minna direktori kabinetti...aga äkki ta magab?"ütles El algul naeratades aga pärast murelikumalt.Tüdruk tuli aknalaualt maha.

"Ah, noh, eks ma siis ootan veel mõnda aega," lausus Rose.
Ta vaatas paljajalu olevat valges kleidis tüdrukut.
"Veelkord siis, mina olen Rose, ja sina?" küsis ta uudishimulikult naeratades. Ta lootis mõnda aega kelleltki seltsi saada. Ta vihkas lihtasalt ootamist ja passimist.

"Mina olen Elyssa Skylar North" tutvustas ka El ennast.Ta naeratas sõbralikult ja istus tagasi aknalauale.

"Okei." Vastas Rose naeratades ja istus El´i kõrvale aknalauale.
Ta vaatas aknast välja ja nägi õuel tuttavat kuju.
"Ma olen vertiri ja see seal on minu hunt. Ta nimi on Imala." ütles Rose õuel jalutava lumivalge karvaga emahundi poole viibates.

"Oh.Ta on nii ilus graatsiline"ütles El naeratades ja aknale lähemale nõjatudes. "Mina olen lohetaltsutaja.Minu lohet Shira't siin kahjuks kohata ei saa"ütles neidis ikka veel hunti jälgides.

"Miks?" küsis Rose hämmastunult.
"Kas lohed ei elagi siin või ei tohi lihtsalt need, kes pole lohetaltsutajad neid näha?" Jätkas ta.

"Nad elavad lohe tallis ja lohe aasal.Sinna tohivad minna ainult lohetaltsutajad"vastas El.Ta ei saanud sellest reeglist tõezti aru seal võiksid käia ka need keda lohetaltsutajad kaasa kutsuvad kui nad halba ei tee on Elly arvamus

"Oh, nii kahju." ütles Rose.
"Ma pole kunagi elus lohet näinud..." lausus ta unistavalt.
"Milline Shira on?" Küsis ta nüüd.
Oi, kuidas Rose oleks tahtnud lohesid näha. Ta on neist palju kuulnud, nad pidid olema hämmastavad. Ilusad, suured ja targad.

"Kuninglik, graatsiline, tark....tume nagu öö"rääkis Sky Shirast vaimustunult.Neudis nagu vaatas midagi mida teised ei näe.Ta silmade ees oli hetkel Shira ja vahel vilksatused sellest, mida lohe hetkel nägi.Elly silmad olid nagu tühjad.

"Sa räägid temast nii armastavalt," lausus Rose tasa.
"Kas sa kuuled veel mind?" küsis ta. El´i nägu paistis eemalolev.
El meeldis Rosele. Ta olis kuidagi teistsugune nagu enamus inimesi keda Rose kohtas olid. Tema tutvusringkonda kuulusid kuulsad, uhked, rikkad ja väga palju pidutsejaid. Tal oli hea meel, et ta lõpuks mingis teistsuguses keskkonnas viibida saab.

"Eee....jah"ütles Elyssa ja raputas korra pead."Olen kuuldel"ütles tüdruk muiates.

"No nii." Lausus Rose.
"Ei teagi nüüd, millest rääkida, ma ei taha pealetükkiv olla," ütles ta lihtsalt ja vaatas uuesti aknast välja ise mõeldes ega ta El´i ei sega.

"Kuidas sa Imala'ga tutvusid?"küsis Kyla.Teda huvitas see ja Rose ei seganud teda.

"Tegelikult ma erti ei mäleta seda." rääkis Rose.
"See oli ammu. Siis kui ma veel verteritest ei teadnud. Ma olin kodust ära läinud. Ma peatusin ühes väikeses maakohas. Seal ma teda kohtsain ja ta hakkas mul lihtsalt järel käima. Ma käsin teda metsas vaatamas ja viisin talle süüa kuini ta lõpuks mul end katsuda lasi ja ma hakkasin mõistma, et ma saan temast aru." Jutustas Rose.
"Ma olin algul nii segaduses, aga see möödus". Lausus ta.

"Armas.Ega mul oli veel raskem.Minu teafa oipnud sius lohesid olemas"lausus Elyssa.Neidis vaatas korra aknast välja ja märkas, et hunt oli kadunud.

"Ma tean. See võib mõne jaoks kohutav olla. Mitte keegi ei tohiks oma võimete avastamise ajal üksi olla..." Lausus Rose mõtlikult ja natuke nukralt.

"Jah.See on nt. imelik, et kooli tohib tulla ainult täiskasvanud lohega, lohetaltsutaja peab kakaa nädalat teadmatuses elama ja muredega üksi hakkama saama."jutustas neidis.El pööras pilgu Rosele.

"Kas see oli sinu jaoks raske?" küsis Rose kaastundlikult.

"See oli raske aga õnnelik aeg."tõdes neidis."Aga kuidas vertiritel on?"uuris Elly.