Poiss tuli loomaaeda :D

"Kuidas sa valvuritest mööda said?" ei halastanud Hugo. "Veel mitte, kannatust noormees," manitses poiss õela naeratusega ja toetas end vastu Nakishat. Praegu kass ei hüppa tal alt ära või muud taolist, mida ta tavaliselt tegi. Selles oli poiss kindel.

Poiss pani käed rinnale risti ning vastas "ma ei näinudki neid" "einoh tore kui sul tore seda teha on jamh"

Mica kortsutas õrnalt kulmu ja vaatas korraks kassi poole. "Saad sa ise välja?" küsis poiss nüüd. Ta polnud nii õel ka, ta oleks võinud vabalt aidata, kui teine ainult seda küsinud oleks. Mida ta ilmselt teha ei kavatsenud.

"minu käest küsid?" päris ta kulmu kortsutades. Ta vist tüdines kiusamisest ära vms..

"Ei tead ma räägin seinaga," vastas Mica. Ta tegelikult enam ei kiusanud teist nii väga, kui aus olla. Päris välja ka polnud vaja vihastada.

"mina ei tea äkki oma loomaga" vastas ta " mina ei tea kuidas teil need asjad siin käivad"

"Mul pole tema peale häält tarvis raisata ja ta saab üldiselt väga hästi ise igalt poolt välja," vastas Mica. Et siis ikka polnud nii kiire selle kellegi juurde, kes oodata ei saanud?

" ei no sisse ma sain järelikult saan välj ka aga see kass oli ees" sõnas ta. Noh, nüüd sai aru, et ta midagi teha ei kavatse, järelikult pole vaja minema ka minna.

"Ma pole küll nii kindel, et sul teistkorda valvuritega veab," sõnas Mica. "Mis rassist sa oled?" kui poiss minema ei kiirustanud, võis ju veel juttu ajada? Või ta lihtsalt oli juba lootuse kaotanud Nakisha ja Hugo suhtes? Kes teab.

"paku" lausus Jax, istudes kassile peale. "päris mugav kass" sõnas poiss muiates.

"Mm.. Võlur?" pakkus Mica huupi. Oleks veidi põhjendanud valvuritest mööda saamist. "Tahad ka proovida?" küsis Hugo lõbusalt, mille peale Nakisha ta seljast maha viskas. Poiss prantsatas naerdes talli kivipõrandale istuma. Kass ei sallinud tegelikult üldiselt ka seda väga, kui Huggie tal liiga tihti seljas istus.

Jaxon kukkus Nakisha pealt maha. Ta tõusis siis püsti ning pühkis puhtaks end. "ebaviisaas kass" lausus ta siis Nakisha poole vaadates. "aga ei ole võlur"

Ja ta veel proovis sellele mõrtsukale selga ronida? Otseloomulikult viskas Nakisha võõra maha ja ajas karvad turri, paljastades ka hambad, saates Micale mõttes kõikvõimalike sõimusõnu, kuna teisele ta neid öelda ei saanud. "Siis.. Ma ei teagi, ingel või kujumuutja äkki?" pakkus Hugo püsti tõustes ja Kishat pea peale patsutades. Kass turtsatas selle peale vaid ja tonksas poissi oma peaga.

"kujumuuta jap" vstas ta Nakishat jälgides. Päris tujukas kiisu.

"Kelleks sa muutud?" küsis Hugo samuti Nakisha poole vaadates. Tujukas neh, emane ikkagi. Selle mõtte eest sai Mica kassilt veel kolakat. Peaga. Eriti valus ei olnud aga andis selgelt edasi seda, mida ta arvas.

Jaxon muigas selle peale. "tiigriks" vastas ta siis.

"Palju kasse," leidis Hugo. "Äge," arvas ta siiski. Ta oli päris tihti mõelnud, mis tunne oleks olnud kassi omamise asemel näiteks kassiks muunduda, kuid Nakisha ei lasknud tal väga tihti selliseid asju mõelda. Ta eelistas siiski oma rassi kujumuutmisele. Tal oli alati keegi olemas, isegi kui see väike tõbras teda kiusas oli ta siiski poisile väga kallis. "Mis su nimi on?" küsis Mica, leides, et nüüd on selle küsimuse jaoks õige aeg.

Poiss muigas. "ma olen Jaxon." "mis su enda nimi on?" see poiss siin polnudki nii hull kui ta arvas.

"Jaxon," kordas Hugo, lootes, et see jääb nii paremini meelde. "Sa võid mind Micaks kutsuda," vastas poiss naeratades. Teine oli talle ainult ühe nime öelnud, ta ei viitsinud oma kahte esimest lagedale tuua ja siis veel lisada, et tegelikult teda kutsutakse Micaks. Ta ei reageerinud Hugole ja Michaelile nii automaatselt, kui hüüdnimele.

"okey, jaa kes see oli?" päris ta osutades kassile. Nimi oli meelest läind.

"Nakisha," vastas Mica meelega äärmiselt aeglaselt. Kassile ei meeldinud kui teda Kishaks liiga tihti kutsuti. Poiss ei kavatsenud seda Jaxonile öelda, kuna see oli midagi.. Erilist? Üks asi millega ta looma kiusas pidevalt.

"armas kass peaks ära mainima" sõnas ta.Võib ju mõne komplimendi teha ka.

"I know right," noogutas Mica Nakisha poole vaadates. "Ta on emane," lisas poiss veel, Jaxonile silma pilgugates ja siis naerma plahvatades, kuna ta seekord lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida. Nakisha hüppas tagajalgadele ja surus Hugo vastu järgmist poksiust, mille asukas väga vaimustuses ei olnud, ning tõmbas oma suure kareda keelega üle peremehe näo. See oli temapoolne karistus. Ta oli lihtsalt liiga suur, et Micale hambaid sisse lüüa või teda küünistada, ilma et poisile mõnda tõsist vigastust põhjustaks. "Kish lõpeta," itsitas Mica püüdes kassi eemale lükata, kuid see peale tõmbas loom veel ühe korra.

Jax lihtsalt naeris sellepeale. Toetudes tema kõrvl oleva poksi posti najale ning vaatas neid.

Kui Nakisha Mica lõpuks vabastas, oli poiss mõnda aega naeru lämbumas. Lõpuks kui ta enesekontrolli tagasi sai ja lõpetas kassi pea olematu ila oma näo pealt pühkimise, sõnas ta lõpuks: "Väga kahju, aga sa ei meeldi talle." Kui aus olla, siis oli see põhjus, miks ta naernud oli.