Varajane jalutuskäik

Kell oli pool 7 vara hommikul. Päike hakkas juba tõusma, oli tolle kellaaja kohta üpris soe. Tuleb vist järjekordne soe ja päikesepaisteline ilm.
Christine oli täna kuidagi eriti varajane. Noh, seda on ta millegipärast juba kõik viimased päevad olnud. No ei ole und noh. Tüdruk ärkas juba u kella 6 ajaö üles, ta üritas toas veel lugeda see pool tundi, aga Christine jaoks oli ikkagi natuke vara lugemiseks. Niisis otsustas ta tulla lihtsalt jalutada. T-särgi peale oli ta võtnud musta kardigani, et külm ei hakkaks. Nii ta siis kõndis üksinda koolist välja. Igalpool oli haudvaikus. Mõne õpilaste ja õpetajate toast möödudes kohas oli veel kuulda mõne valju norskamist. Tegelikult oli see ju isegi päris creepy niimodi üksi keset kooli rännata.
Lõpuks jõudis Christine koolimajast välja. Oli tegelikult üsna jahe, võttis ikkagi põhjusega midagi peale ka. Muru oli veel hommikusest kastest märg, tänu sellele olid ta valged baleriinadki varsti üsna märjad. Chris läks istus vaheldusest pingile, ka see oli veidi niiske aga no kannatab ära.

OT: Mackenzie

Mackenzie oli eile vara magama läinud, umbes 9 ajal, sest ta oli päevast väsinud, ja sellepärast ärkas ta ka vara. Ta vahetas oma pidžaama helesinise t-särgi, oranži pusa ja siniste teksade vastu. Tüdruk tõmbas oma lemmikudketsidki jalga, sest plätud ei sobinud tema arvates hommikuga. Mackenzie otsustas kooli siseõuele jalutama minna. Seda ta tegigi.
Kümne minuti pärast oli Mackenzie juba õues. Neidis jalutas mööda kiviteed, vaadates maha. Äkki jõudis ta niiske pingini, millele ta istus, võttes oma telefoni välja.

Ka Christine oli vahepeal oma telefoni välja võtnud. Ta oli unustanud, et telefonil oli hääl peal ja "subway surf"-i mängima hakates ta ehmus, kuna hääl oli ju täiesti põhjas. Kedagi teist ta siin siseõuel ei märganud, ka võõrast tüdrukut mitte, seega ei võtnud ta heli ka päris maha.

Mackenzie saatis parajasti oma emale sõnumit, kui ta märkas eemal pingil istuvat blondi tüdrukut. Miks mitte temaga tutvuma minna?mõtles tüdruk. Ta kirjutas sõnumile lõppu Armastan sind, Mackenzie ja hakkas tüdruku poole sammuma. Kui ta oli tüdruku juurde jõudnud, ootas kuni too "Subway Surfer"-i lõpetab ning siis teretas teda.

Christine oli siis lõpetanud mängimise. Ja niipea kui ta oli mängu kinni pannud kuulis ta kedagi teretamas. Ta viis oma pilgu telefonilt võõrale. Ta ehmatas veidi, välja ta seda muidugi ei näidanud. "Tere" lausus neidis rõõmsameelselt kohe vastu. Okey, nüüd oli küll mark, oleks võind ikkagi vaiksemalt võtta.

"Sa tundud tore, nii et ma tahaksin sinuga tutvuda. Mina olen Mackenzie"tutvustas tüdruk ennast. Ta silus oma kampsunit, mis oli pisut kortsu läinud. Seejärel pööras ta pilgu tagasi võõrale tüdrukule.

"No meeldiv tutvuda, ma olen Christine" lausus tüdruk ka ola nime, võttis end koomale veidi, et Mackenzie ka mahuks istuma.

Mackenzie sättis ennast Christine kõrvale istuma, samal ajal naeratades. "Mida sa siin nii vara teed?"

Christine pani enda teefoni taskusse ning seejärel vastas:"mul läks uni ära, muud polnud teha" "aga sa ise?" päris Chris vastu.

"No ma läksin eile vara magama ning ärkasin ka vara ja siis otsustasin siia tulla"jutustas Mackenzie. Ta hakkas silmadega ümbrust uurima, sest ta ei osanud midagi öelda ega küsida.

Christine vaid naeratas selle jutu peale. Ka tema ei osand midagi öelda ega teha. Noh midagi pidi ju väljamõtlema, ainuke asi mis talle pähe tuli, oli küsida: "mis rassist sa oked?"

"Ma olen elemendivaldaja ehk vee taltsutaja või midagi taolist"vastas Mackenzie naeratusega. Talle meeldis oma rassist rääkida. "Kuidas on lood sinuga?"uuris tüdruk uudishimulikult.

"lahe ju" lausus Chris sellepeale naeratades. Ta on alati tahtnud olla mingisugusest rassist, kus ta saab selle võimega teha mida tahab ja millal tahab. Siis vastas ta aga kergelt ohates Mackenzie küsimusele: "Ma olen libahunt." Enda rassi üle ta niiväga uhke ei olnud, siis võibolla oleks ta rohkem õnnelik selle rassi üle, kui ta saaks hundiks muutuda millal tahab või et ta saaks ennast hundina olles kontrollida- veel parem oleks kui mõlemat. Aga siiski oli neidis juba leppinud sellega, kes ta on.

"On jah,"avastas Mackenzie, "aga sinu rass on veel lahedam" Mackenzie naeratas taaskord. Hetke pärast vibreeris tema telefon. Tüdruk võttis taskust oma telefoni välja ning avastas, et ema oli talle sõnumi vastu saatnud. Mackenzie luges sõnumi läbi, muigas ja pani siis telefoni tagasi taskusse, kus oli tema koht.

"mina nii ei arva, ei ole kuigi lõbus hommikul teada saada, kui oled kellegi haiglasse saatnud, seda küll palju ei juhtu, aga ikkagi" Lausus neidis naeratades vastu.

"Haiglasse?"ei saanud Mackenzie aru. Miks peaks libahundist tüdruk haiglasse sattuma? Tüdruk kortsutas kulmu.

"einoh, seda mingi paar korda juhtunud, et täiskuuööjärgsel ööl on mingi inimene looma rünnaku tagajärjel raske vigastuse tõttu haiglas" seletas siis neidis. Seda on küll õnneks vähe ja ammu juhtunud aa ikkagi

"Okei.."lausus Mackenzie venitades. Ta tahtis ikka pisut libahunt olla. Mackenzie sulges oma silmad ja mõtles oma toredaid mõtteid. Jenna võiks ka siin koolis olla, mõtles Mackenzie.