Toit, võrratu toit

Wynona oli üpris pikalt tegelenud teleporteerumisega ja vahepeal oma pea värskendamiseks ka ringi lennanud. Teleporteerumine hakkas tal tegelikult isegi mingil määral edenema, kui ta seda mitu korda järjest tegi, kuid lõpuks läks tal süda nii pahaks, et ta oli metsas ühe pisikese kuuse täis ropsinud. Üpris kurnatult jõudis tüdruk lõpuks tagasi kooli, kus ta pikemalt mõtlemata suuna sööklale võttis. Tal käis pea jätkuvalt kergelt ringi ja süda läikis, kuid samas oli tal kõht meeletult tühi.
Hetkeks koridori peal peatunud ja oma otsaesise vastu üht jahedat aknaklaasi toetanud jätkas tüdruk teed sööklani, kuhu ta ka peagi lõpuks jõudis. Peale esimest lonksu külma vett hakkas olemine juba paremaks minema, nii et ta söandas ka endale süüa võtta. Esialgu oli plaan natuke võta, kuid lõpuks tõstis ta lihtsalt kõike, mis isuäratav tundus ning maandus siis nurka suhteliselt pisikese laua taha istuma. Igaks juhuks, kui jälle paha peaks hakkama, ei tahtnud ta kohe keset sööklat mingit lauda täis oksendada.
Tüdruku pale oli küllaltki kahvatu ning ega ta nägu ka just rõõmust ei säranud, kui ta jälle vett lonksas ja ettevaadlikult leiba nosis. Yonna tume särk oli higist ja niiskest mullast, millel ta lesinud oli üpris märg. Teksased olid lihtsalt veidi mullased.

OT: Vabateema.

Viimastel päevadel oli Will kogu südamest raamatukoguhoidjat vältida üritanud ning kuni tänaseni oli see tal ka õnnestunud. Nimelt oli ta just mõni minut tagasi temaga koridori peal kokku põrganud ning naine ei paistnud nende taaskohtumise üle just kuigi rõõmus olevat. Juba tema näost oli näha, et nii ta seda asja jätta ei kavatse.
Ja iseeneselegi ootamatult tuhises Will mööda koridori edasi, tulivihane raamatukoguhoidja kannul. Kuigi Will silkas üsna kiiresti, oli ka tagaajaja oma kõrgest east hoolimata üllatavalt nobe, püsides tüdrukul üsna tihedalt kannul. Kui muidu olid väikesemad õpilased neiu arust nii armsad ja toredad, siis hetkel ta küll nii ei arvanud - olid ju ilmselt needsamad jõnglased suures mänguhoos koridori lõpus laiutava ukse lukku keeranud.
Nii ei jäänud Willil muud üle, kui sööklasse põigata. Õnneks oli söökla suhteliselt inimtühi ning nii ei tulnud tal eriti palju õpilasi pikali joosta, et endale söögiruumi teed teha. Neid õnnelikke, kes pärast neidise ootamatut sissesadamist üldse siia välja olid jõudnud, oligi ainult üks ning tolle poole neiu nüüd oma sammud seadiski.
Vaevalt tal lihtsalt kusagile laua alla pugedes märkamatuks õnnestuks jääda, samas kui keegi talle katet teeks... Nagu näiteks seesama tüdruk, kes ühe laua taga istet oli võtnud ning seal parajasti midagi süüa nosis.
Eesruumist võis ta juba kellegi rutakaid samme ning vihast hingeldamist kuulda, mis ilmselt raamatukoguhoidjale kuulusid.
See tähendas, et vabandused tuli jätta pärastiseks ning nii pugeski neiu kiirustades tolle süüa nosiva tüdruku tooli taha peitu, üritades end võimalikult väikeseks teha.
"Jätku leiba," sõnas ta viisakalt. "Teeme nüüd nii, et sina sööd rahulikult edasi ja teed, nagu mind ei olekski siin, eksole?"

Yonna sõi oma leiba ja jälgis, kuidas mingi tüdruk sööklasse sisse tormas, teda märkas ja ka suuna tema poole võttis. Plika oli valmis just küsima, kuidas ta aidata saab, kui punapea ta tooli taha puges. "Jätku tarvis," noogutas Wynona ja pööras pilgu sujuvalt tagasi oma toidule, mille hävitamist ta segamatult jätkas, hoides silma peal sellel, mis sööklas toimus. Kui võõral abi vaja oli, siis mis sai Noonal selle andmise vastu olla? Eriti kui see tähendas ainult söömist. Toit oli ikka hea ju. Ja ühtegi kana tolle võõraga tal samuti kitkuda polnud. Olukord tundus samuti suhteliselt põnev. Ingli kahvatusse näkku ilmus tagasi pisut värvi mille teleporteerumine sealt viinud oli ja ta lonksas leivale piima peale.