Suurepärane, Will, lihtsalt suurepärane!

Oli öö. Järvekallast valgustasid vaid taevas säravad tähed ning hele kuusirp, mis veepinnalt vastu peegeldus. Enamik õpilasi magasid oma tubades ning üldse oli kogu kool ja selle ümbrus väga vaikne. Will – kehva unega, nagu ta oli – ei suutnud aga taas sõba silmale saada ning nii oli ta koolimaja nelja seina vahelt kiiremas korras jalga lasknud ning oma sammud järve äärde seadnud. Viimasel ajal veetis näitsik üldse palju aega veekogude ääres, kuna nendest olid aja jooksul kujunenud peaaegu ainukesed paigad, kus ta end enam-vähem turvaliselt tunda võis. Kui ta siin kogemata midagi põlema peaks panema, pole vesi, millega tekkinud kahju kustutada, kaugelt võtta.
Näitsik kükitas veepiirist mõne meetri kaugusel maas ning imetles veepinnalt vastu peegelduvat tähistaevast. Järsku kandis üks õrn tuuleiil temani pahvaka tugevat kärsahaisu ning olles korraks õhku nuhatanud ja mõne hetke otsivalt ringi vaadanud, märkas ta, et heledad leegid haarasid tema kleidisaba järele, mis oli küll nii pikk, et neidist lahutas sellest mitu head meetrit, ent kuna kleit oli juhuslikult üsna kergesti süttivast kangast, levis tuli hirmuäratava kiirusega. Hetkega oli näitsik taas jalul ning tegi paar kiiremat sammu veepiiri suunas - mis nii pika kleidiga, mille saba pidevalt millegi taha kinni jääma kippus, polnud muidugi kergemate killast - enne kui üsna valju plärtsatuse saatel muidu üsna sooja suveöö kohta küllaltki jahedas järvevees maandus. Kuna järv oli üsna sügav ja neiu hästi ujuda ei osanud, õnnestus tal endale üsna palju vett kurku tõmmata ning külmas vees kramplikult plätserdades ja kurgusolevat vett välja köhides sumas neidis meeleheitlikult käte-jalgadega siputades kalda poole, mis ühtlasi moodustas küllaltki koomilise vaatepildi, kuigi tegelikult oli asi naljast kaugel.

OT: Benjamin

Tavaliselt oli Benjamin väga hea unega, kuid tänane öö oli kuidagi teistsugune. Ta vähkres tunde voodis, üritades leida sobivat magamisasendit, kuid tulemuseta. Lõpuks oli ta end ikkagi voodist välja vedanud, riietunud ja lasi end jalgadel kanda neile sobivas suunas. Ei läinud kaua, kui noormees avastas end suunduvat järve poole - juuksed endiselt sassis, nagu nad magamisest olid jäänud. Seni oli kõik ümberringi väga vaikne olnud, kui ühel hetkel kuulis noormees, et keegi oli vees - ja mitte just kõige õnnelikum selle üle - seda võis vee helides ja liikumisest juba järeldada. Kahjuks oli aga väljas liiga pime, et silm midagi seletaks. Seetõttu jooksis Ben helide suunas, et teha kindlaks, millega täpselt tegu. Lõpuks hakkasid ta silmad siiski hämarusega harjuma ja ta nägi, et keegi tõesti plätserdas järves. Ta tormas vette ning üritas võtta tüdrukul kaenlaalt kinni, et too välja tirida veest - "Lõpeta vähkremine, muidu uputad meid mõlemaid veel ära!" hüüdis ta tüdrukule, et mingitki koostööd tekitada. Nad ei olnud tegelikult üldse sügaval, kuid enesetunne oli küll, nagu toimuks võitlus praegu elu eest.

Will kiljatas, kui järsku kellegi käsi ümber enda tundis - selle suure rabelemise käigus polnudki ta märganud, et ta polnud järve ääres enam üksi -, kuuldes seejärel häält, mille omanikuks oleks tema pakkunud mõne meessoost isiku ning paraku veel ka võõra, kuna hääl ei tundunud näitsikule tuttav ning iga võõra poolt lausutud sõna pani neiut veelgi enam veenduma, et ta kuuleb seda häält esmakordselt. Siiski pidas neiu targemaks end võõra hoolde usaldada, loodetavasti on tollel plaanis tüdrukut aidata, mitte teda ära uputada või midagi. Sellises olukorras ei tohiks viimane talle mingi vaev olla.
Kramplikult haaras näitsik võõra ümbert kinni ning üritas end enam-vähem lõdvaks lasta, kuna nii oli võõral kindlasti märksa lihtsam teda kaldale toimetada kui enne, mil ta hüsteeriliselt siples.
Ega Will isegi täpselt ei teadnud, kui sügaval seal see põhi oli, kuid tema jalad seda igatahes ei puutunud ning siis polnud sel enam eriti vahet, kui palju teda täpselt põhjast lahutab.
Näitsik ei osanud muud midagi teha, kui kramplikult võõra külge klammerduda ning loota, et too võtab edasise tegevuse suhtes ohjad enda kätte.
Isegi kuuvalgus polnud piisavalt ere eristamaks pimedusest võõra nägu ning nii nägi Will vaid ähmast musta kogu, mis tema kõrval vees sulistas.
Neiule tundus, et nad liikusid, kuid kuna pimeduses ei seletanud tema silm ühtegi objekti, mille põhjal võinuks ta näiteks öelda, kas nad lähenevad sellele või hoopis kaugenevad sellest ning selle põhjal kindlaks määrata, kas ja kui kiiresti nad liiguvad, ei saanud ta selles ka täielikult kindel olla.
Üks mis kindel oli igatahes see, et hetkel viibisid nad endiselt vees. Külmas vees. Lausa nii külmas, et Will tundis, kuidas ta keha, eesotsas jalgadega, kergelt krampi hakkas tõmbuma.
"Oled veel elus? Mis toimub?" söandas näitsik lõpuks pärida, kuna see teadmatus hakkas tema jaoks juba vaikselt väljakannatamatuks muutuma.

Pärast pikka rabelemist, suutis Benjamin aga end kuidagi nii sättida, et tundis ennast ohutuna ja suutis ka tütarlast vee pinnal hoida. Neidise kleit tegi ta aga väga raskeks, seetõttu liikusid nad suhteliselt aeglaselt kalda poole. Korraks käis Beni peast läbi mõte tõmmata kleidi saba katki, kuid ta mattis selle kiiresti maha, et mitte pahandusi tekitada. "Täitsa elus, kohe oleme kaldal vist." Ben teadis, et nad liiguvad õiges suunas, kuid pimedas oli siiski raske kallast veest eristada.
Lõpuks varsti tundis Ben, et vett praktiliselt enam ei ole - nad olid kaldal. Ta asetas tüdruku maapinnale istuma - võttes ise seal samas kõrval istet. Ben oli vett tormates enda jaki kaldale visanud, nüüd otsis ta aga seda taga. Vaikselt sosistas ta "Lumos" ning eemal hakkas ta võlukepp helendama - see oli jaki tasku jäänud ja tänu sellele leidis ta ka mõlemad üles. "Näed, ära külmeta." ütles noormees, asetades jaki tütarlapse õlgadele, eemaldades võlukepi selle taskust.

Will noogutas noormehe vastuse peale õrnalt, endiselt tolle ümbert kinni hoides. Ei läinudki kaua, kui ta taas kergemalt hingata võis, tundes kuiva maad oma jalge all. Neidis väänas küll oma kleidist suurema vee välja, kuid see ei muutnud asjaolu, et viimane oli endiselt niiske nagu ka neiu juuksed, mis lausa veest tilkusid. Kui ta järsku natuke maad eemal õrna valgust põlema süttimas nägi, käis tal esimesena peast läbi mõte, et ehk õnnestus tal jälle midagi põlema panna, kuid olles mõnda aega noormehe tegutsemist jälginud, taipas ta, et tegemist oli kõigest tolle võlukepiga.
Näitsik raputas pead, kui kutt oma jakki tema õlgadele üritas laotada, ning üritas vapralt naeratada, kuid see kukkus küll väga hädise naeratusena välja. "Ma ei külmetagi," valetas ta, kuigi tegelikult värises ta üle kogu keha ning ka ta hambad plagisesid külmast, mis mõjutas ka pisut tema rääkimist, muutes neiu hääle värisevaks. "Ja pole vaja, et sa minu pärast haigeks jääksid."
Viimane lause oli juba oluliselt tõesem, sest kuigi hea meelga oleks Will jaki endale hoidnud, ei soovinud ta sellegipoolest, et tema päästja, kelle samuti mitte just kõige soojematest riietest vett nõrgus, tema süü läbi keset suve haigeks jääks.
Hea meelega oleks ta neile praegu tule üles teinud, mille ümber nad end natukenegi soojendada saaksid, tuletaltsutaja nagu ta oli, kuid mine tea, millega see kõik veel lõppeda võinuks.

"Ära jama, mul ei olegi nii külm." ei olnud noormees nõus jakki tagasi võtma. "Pealegi, ega väike külmetus mind ei murra." lausus Ben pead uhkelt püsti ajades. Tegelikult oleks olnud targem üldse sisse minna, sest ega see jakk eriti soojendav just ei olnud. Siiski piinas Beni aga 1 küsimus, miks ta oli tütarlapse sellisest olukorrast üldse leidnud? "Mis sundis sind sellisel ajal üldse vette minema?" küsis ta viimaks, hääl ka kergelt külmast värisema.

"Ise tead," kehitas Will õlgu. "Aga ma jään sulle sellegipoolest teene võlgu." Neidis muigas "Kui sa haigeks peaksid jääma, võin sulle kakaod tegemas käia või midagi. Aga pigem siiki väldiks seda haigeksjäämise värki ja läheks tagasi kooli? Ma võin sulle niisama ka kakaod keeta, ära muretse," pidas temagi sisseminemist hetkel üsna targaks ideeks. "Noh, mul õnnestus oma kleidisaba põlema panna," pidi neidis tunnistama. "Tänu sellele, et terve selle kahe pika aasta jooksul pole nad endiselt mind oma elementi kontrollima õpetanud."
Alles nüüd leidis neiu mahti oma kleidi väljanägemist lähemalt uurida ning peale seda intsidenti oli see üsna räsitud ja arvatavasti sellest kleidist enam asja ei saa. Kindlasti mitte peokleiti ega midagi, samas natuke kääridega nokitsemist ja koduseks kandmiseks kõlbab küll.

"Kakaost ei ütle ma kunagi ära!" vastas noormees lõbusalt. Ta viskas nüüd pilgu peale neidise kleidile, mis oli tõesti põlenud. "Et sinu võimuses peaks siis olema tule vägi?" järeldas noormees. " Ja kui koolis ei õpetada, üritad iseseisvalt - väga hea. Vähemalt oled piisavalt arukas, et seda järve ääres teha." jätkas noormees, vaadates nüüd ümbrust. "Muidugi ma võin midagi proovida, et vähe kuivemaks saaksid, kuid ma ei luba midagi." Ben ei olnud juba ammu seda loitsu kasutanud, kuid ta suunas võlukepi tüdruku kleidile ning sositas mõned sõnad, mis olid tal veel meeles. See oleks pidanud muutma tüdruku riided kui mitte kuivaks, siis vähemalt kuivemaks.

"Ehk on sellest midagigi abi." jätkas ta siis, võlukeppi pükste tahatasku toppides. Ta ise nõrgus aga endiselt veest, kuigi ta võimed ei olnud otseselt piiratud, et soovinud ta end kurnata, kastutades neid ülearuselt. "Kuidas selle kakaoga nüüd oligi siis?"

"Peaks küll, aga ma ei ütleks, et see päris minu võimuses on. Ma ei oma selle üle kontrolli. See lihtsalt lööb minust aeg-ajalt välja, nagu ka nüüd... Kuid järve äärde ei sattunud ma tõesti juhuslikult, viimasel ajal veedangi ma enamuse oma ajast veekogude ääres, sest kui ma järjekordselt midagi põlema peaksin panema, pole vesi vähemalt kaugelt võtta."
Neidis jälgis huviga, kuidas noormees mingi loitsu abiga tema kleidi veest enam-vähem kuivaks muutis, talle seejärel tänulikult naeratades.
Näitsik oletas, et kutt teeb sama ka enda riietega, kuid need olid endiselt märjad, kohe silmnähtavalt.
"Aga mis su enda riietest saab?" päris Will murelikult.
"Lähme sisse ja sa saad oma kakao," lisas ta siis pisut lõbusamal toonil.