Õhtul hilja.

Kell on 2:36 ja ikka ei tulnud Tatial und.Alati on nii olnud.Mida täiskuu lähemale seda vähem neidis magab.Ta istus pikas koridoris oleval tugitoolil ning luges raamatut.Terve kool vaikne ja mitte ühtegi häält ei olnud kuulda.Tatial on seljas retuusid ja pikk,põlvendeni kapsun ja tugitooli ees neidise valged sussid.

OT:Wilhelmina

Willgi ei suutnud taas sõba silmale saada ning tema puhul oli see ka täiesti tavaline. Neiul oli seljas tema lumivalge pidžaama, juuksed olid tal samuti üsna sassis, kuna ta polnud vaevunud neid peale pikka voodis vähkremist kammima, ning jala otsa oli ta tõmmanud oma pehmed heleroosad sussid. Ühesõnaga ei näinud näitsik just kõige soliidsem välja ning ta oli sellest ka ise täiesti teadlik, kuid neiul oli raske uskuda, et keegi veel nii hilisel kellaajal üleval peaks passima. Tema arvamuse kohaselt kõik magasid juba ammu ning terve kool oli üksnes tema päralt.
Näitsik istus juba pikemalt aega 6. korruse koridoris aknalaual ning vaatas aknast välja kaugusesse. Kõrvaklapid olid tal sügavale kõrva surutud ning nendest üürgas vali rock'n'roll. MP3, millest muusika tuli, polnud tegelikult tema enda oma. Ta oli selle siitsamast aknalaualt eest leidnud ning oletanud, et küllap keegi oli nii hajameelne olnud ning suutnud kalli asja siia maha unustada. Isegi kõrvaklapid olid külge jäetud. Nüüd ta siis kuulas ja imestas, millist muusikat kah mõni teistest siinsetest õpilastest kuulab.
Ning ilmselt seetõttu ei olnudki ta märganud, et vahepeal oli veel keegi oma tee koridori leidnud.
MP3 lebas neiul süles ning kui Will selle asjaolu hetkeks ära unustas ning end pisut mugavamalt istuma seadis, libises see ta sülest maha ning kui neiu ise seda märkas, oli paraku juba liiga hilja ning kuigi ta oma käe kiirelt selle suunas välja sirutas, haaras ta siiski vaid tühja õhku ning MP3 ise maandus sugugi mitte helitult koridori põrandal.

Tatia luges süvenennult raamatut aga mingi imelik heli mida ta ei tuvastanud segad teda.Neidis pani raamatu käest,ta pani selle tugitooli kõrval olevale lauale.Laud ise oli tibukollane ja selle peal oli vaas mille sees olid imeilusad roosid.Tatia tõusis,lükkas oma sussid jalga ja tõusis.Algul ta ei näinud kesagi,koridor oli pime ja pikk."On seal keegi?"Küsis ta ja selles lauses kõlas üllatavalt palju prantsuse aksenti.Tatia ise ka imestas veidi ,et seda niipalju kuulda oli.Tüdruk jalutas tugitoolist veidi kaugemale.Ta kartis veidi minna kuna siis kooli võib öösel igasuguseid ringi hiilida.

Kukkuv MP3 kiskus endaga kaasa ka kõrvaklapid ja ühtlasi kiskus see ka Willi tagasi reaalsusesse ning kui vahepeal oli tal juba peaaegu meelestki läinud, et ta viibib keset ööd pimedas 6. korruse koridoris, siis nüüd tuli see talle taas meelde. Kellegi hääle kuulmine tuli näitsikule kerge ehmatusena, kuid ta kogus end ruttu. "Kummitus," vastas Will pisut oma häält moonutades ning muigas.
Näitsik libistas end aknalaualt põrandale ning kükitas, kobades pimesi kätega põrandal, lootuses, et ehk õnnestub tal nii oma MP3 üles leida. Nagu eelpoolgi mainitud, polnud tegelikult tegemist tema MP3-ga, kuid kesiganes selle tegelik omanik ka polnuks, ei paistnud ta oma asjade suhtes eriti hoolas olevat. Ja Willi käes leiaks see kindlasti rohkem kasutust, kui siin "aknalauda kaunistades".
Hetke hinge tõmmates toetas näitsik selja vastu seina ning sirutas jalad, mis pikast aknalaual kükitamisest juba kangeks olid jäänud, pikalt välja, jäädes huviga vestluskaaslase reaktsiooni ootama.

Tatia ootas neidise vastust."Kummitus"Mõtles ta ja muigas."Tore tutvuda ,kummitus."Hüüdis ta vastu ha naeratas omaette."Aga ma siis ei sega sind rohkem."Lausus ta .Tatia hakkas tugitooli poole liikuma.Oma sussid võttis ta jalast ja pani tugitooli äärde.Raamatu võttis ta kätte ning ise istus ta toolile tagasi.Esialgu ta oma jörge ie leidnud aga siis leidis ta selle ning hakkas lugema.

Will muigas. "Tegelikult olen ma lihtsalt üks väga kehva unega õpilane," lausus ta, kuigi vestluskaaslase kergelt iroonilisest hääletoonist järeldas ta, et too oli sellest juba isegi aru saanud. "Ja mida sa ise sellisel kellaajal kooli peal teed?"
Ettevaatlikult liikus näitsik mööda koridori edasi, üks käsi pidevalt mööda seina edasi libisemas, teine aga otse ette sirutatud ning valmis kehale märku andma, kui miski tüdruku teele ette peaks jääma.
Paraku hoidis Will oma kätt liiga kõrgel ning nii jäid neiule märkamatuks otse tema ees laiutav tugitool ning selles istet võtnud neidis, kellega Will just äsja paar lauset oli vahetanud.
Ja nii juhtuski, et kõik juhtus näitsiku jaoks liiga kiiresti ning suutmata toimuva suhtes õigeaegselt reageerida, leidis ta end hetk hiljem otsapidi tugitoolist, olles seal istuvale neiule otse sülle sadanud.
"Vabandust," pomises ta, end kohmakalt püsti ajades ning häbelikult üht üleannetut juuksesalku kõrva taha lükates.

"Ka mina ei sa magada"Sõnas neiu vastu.Alles nüüd pani Tatia tähele ,et ta loeb raamatut pimedas.Siin oli ju kott pime.Tüdruk aga siiski luges edasi.Mingil hetkel kuulis ta samme,koheselt arvas ta ,et need on selle samuse tüdruku omad kes temaga just rääkis.
Kui keegi Tatiale järsku sülle prantsatas ehmus ta esialgu aga kui see sama tüdruk tema sülest kiirest üles tõusis ja vabandas lausus ta :"Pole midagi,sa ei näinud".
"Niiet sina ka siis ei sa magada öösiti?Mis selle põhjuseks on ,kui teada tohib"Küsis ta tüdrukult.Tatia arvas korraks ,et ka neidis on äkki libahunt kes täiskuuöö lähenedes magada ei sa.

Will kergitas pisut kulme. "On see pidev või lihtsalt täna öösel ei tulnud sul und?" päris ta, hääles kõlamas siiras uudishimu.
Näitsik naeratas, tundes ilmselgelt kergendust, et tüdruk tema väikesest äpardusest suurt numbrit ei teinud.
"Ega ei näinud jah," muigas ta, koridoris ringi vaadates. Ja ausaltöeldes ei näinud ta praegugi suurt midagi, kuid tasapisi hakkasid ta silmad siiski koridoris valitseva pimedusega harjuma ning ta suutis sellest eristada vaid enda kõrval tugitoolis istuvat ähmast kogu, kuid kogu ülejäänud koridor moodustas üleni pimedusse mattununa ühtlase tumeda massi.
Neiu küsimuse peale raputas Will pead. "Ma hea meelega teeksin seda, kui ainult und tuleks."
Sellele järgnev küsimus pani näitsiku kohe üsna tükiks ajaks pead murdma. Ta ei olnud tegelikult kunagi õieti mõelnud, miks ta öösiti magada ei saa. "Noh..." ei teadnud neiu, millest alustada. "Ega ma ei teagi päris täpselt... Ma ei ole korralikult magada saanud juba sellest ajast saati, kui ma oma võime avastasin."
Will ohkas, üritades meenutada, millal see temast esimest korda välja lõi ning teda ennastki imestas, kui mitu aastat ta juba selle unetuse käes on vaevelnud. "Ütleme nii, et sellest on juba üsna tükk aega möödas. Kuid ma ei osanud - ega oska siiani - seda kontrollida ning aeg-ajalt see justkui lööb minust välja, ilma et ma seda ise tahaksin. Võib-olla on asi selles, et ma olen pidevalt pisut hirmul ja ärevil, puhtalt sellepärast, et ma võin iga kell midagi põlema panna, täiesti tahtmatult kusjuures."

"Kuidas nüüd öelda.Nädal enne täiskuud ma magada ei sa aga muidu magan normaalselt."Seletas ta.Nüüd pani neidis raamatu kõrval olevale lauale tagasi.Ei viitsi seda koguaeg ju käes hoida.
Tatia sai ju aru ,et see juhtus kogematta.Pime ka veel ja.Kuna neidis nägi pimedas väga hästi,hundi silmad, suutis ta näha tüdrukut ja teda uurida.Tatia kuulas tähele panelikult tüdrukut ja mõistis ,et ta on elemendivaldaja."Aga kas sa kooli tunditest pole abi saanud?"Küsis ta neidiselt.Endal tal selle muundumisega prooblemi ei ole.See on küll valus aga ta saab hakkama.Selle jaoks ,et ta kedagi ei tappaks paneb ta ennast koolialal asuvasse keldrisse.

"Miks?" küsis Will väga konkreetse küsimuse, mõistmata, mis värk nende ülimalt täpselt paika pandud kuupäevadega oli. "On see kuidagi sinu rassiga seotud?" oletas ta, kuna see tundus talle ainsa enam-vähem loogilise seletusena, mis ta peale mõneajalist mõtisklemist välja suutis nuputada.
Neiu küsimuse peale kehitas ta aga õlgu. "Siiani igatahes mitte. Ma olen oma murega ka vastava õpetaja poole pöördunud, kuid tema sõnul ongi mõned inimesed, kellele lihtsalt pole võimalik teatud asju niimoodi selgeks õpetada. Tuleb lihtsalt lasta ajal oma töö teha."
Neiu nõjatus vastu tugitooli käsituge, kuid selle käigus asetas ta ühe oma kätest kogemata vestluskaaslase sussi peale, mis Willi käega tekkinud kontaktile väga ootamatult reageeris ning heleda leegiga põlema süttis.
Neiu silmad paisusid hiiglama suureks, kui ta vihaselt toda sussi põrnitses. Hetk hiljem oli ta selle aga juba tooli käsitoelt käega maha pühkinud ning nüüd maandus suss külmal kivipõrandal, kus tuli vähemalt kuhugi edasi levida ei saanud ja nüüd ei jäänud muud üle, kui kaunist vaatemängu jälgida.
Vähemalt Willi jaoks oli tegemist kauni vaatemänguga, kuid ega see tema suss polnud, mis neile hetkel seda vaatemängu pakkus.
Tuld kustutama tõtata polnud aga samuti mõtet, kuna leegid olid ilmselt üsna kergesti süttivast materjalist sussi juba üleni enda alla matnud ning suurt midagi päästa seal enam niikuinii ei andnud.

"Jah see on seoutud miu rassiga.Nimelt olen ma libahunt"Vastast ta siis lootes ,et tüdruk teda kartma ei hakka,Osad on hakkanud teda selle pärast kartma mis neiule eiriti ei meeldinud."Aga kas sa teaksid ,et teistel oleks samamoodi?Äkki sa saaksid neilt abi."Arvas Tatia ja ütles seda neiule.
Tatia ehmus kui tema suss suure leegiga põlema läks."Kuidas see juhtus?"Küsis ta närviliselt esimese asjana.kuid siis tuli talle neiu asi meelde."Pole midagi ,et see põlema läks.Need sussid olidki juba vanad"Ütles ta ja naeratas häbelikult."Tatia,on minu nimi"Lausus ta end tutvustades.

"Libahunt..." kordas Will pisut ehmunult. Suure hooga tulvas kõik filmides nähtu ning raamatutest loetu neiu mälust esile ning need teadmised, mis ta erinevatest teostest selle rassi kohta teada oli saanud, hirmutasid teda mingil määral, kuid sellegipoolest otsustas ta seda mitte välja näidata ning võimalikult külma närvi säilitada. Esiteks ei saanud kunagi kindel olla, mil määral raamatutes kirjutatu ja filmides lavastatu tõele vastasid ning näitsik oli enam kui kindel, et nende lõputute teoste autoritest ükski pole tegelikult ise libahunt ega pole ka kunagi ühtegi selle rassi esindajat kohanud, seega kõik, mida nad oma teostes mainivad, on puhtalt nende fantaasia vili. Pealegi ei tundunud neiu talle kuigi ohtlik.
"Tõesti?" Will kergitas pisut üllatunult kulmu. "Ma polegi kunagi ühegi libahundiga kokku puutunud," pidi ta tunnistama.
"Tõtt-öelda ma isegi ei tunne siit koolist ühtegi teist tuletaltsutajat," pidi ta taas tõdema, kui neiu tal teiste samast rassist õpilaste käest abi küsida soovitas. Pisut häbelikult kukalt kratsides üritas Will vestluskaaslase pilku vältida, kuna järsku tundus talle tema siinne tutvusringkond kuidagi piinlikult väike.
Neiu teise küsimuse peale ta üksnes naeratas vabandavalt ning ohkas kergendatult, kui too oma sussi pikemalt taga nutma ei hakanud.
"Wilhelmina, lühemalt lihtsalt Will," ei jätnud neidis ka ennast tutvustamata, vastates Tatia naeratusele enda omaga.

"Jhm.."Nõustus ta.Tatia nägi tüdruku ilmet ja sai aru ,et ta kardab.Filmides ja raamatutes tehakse libahundid montseriteks.Tegelt me seda ju ei ole.Kõik vähemalt ei ole,osad on head ja osad halvad.Enamused on siiski head ja Tatia kuulub heade hulka.Täiskuu öödel lukustab ta ka ennast ju keldri ,et mitte kedagi rünnata.Seda ei sooviks neiu,ta ei tahaks kedagi tappa."Ma ise olen ka ainult mõnega aga nemad on ka selle kooli juba lõpetanud ning siin koolis pole siiamaani ühtegi teist."Ütles ta ka siis,lootes ,et see veidikenegi tüdrukut lohutab."Siin kooli ega ka teistes kohtades ei taha inimesed minuga suhelda kui saavad teada kes ma olen.Nad arvavad ,et kui minuga suhtlevad satuvad ka nemad kuidagi ohtu.Kas ma võin neid kogematta tappa täiskuu ööl.Aga siis kui ma ise muundud ja seda ise soovid olen ma selline nagu ikka aga täiskuu öödel olen ma teine inimene."Jutustas ta neiule.
"Tore tutvuda Will ja kahju ,et sa enda rassi inimestega kohtunud ei ole"Lausus ta siis vastu ja vaatas tüdrukut.

Willi nägu väljendas ilmselgelt üllatust, kui Tatia väitis, et siin koolis ei õpigi peale tema ühtegi tuletaltsutajat. Neiu oli arvanud, et asi on lihtsalt tema mitte just kõige laiemas tutvusringkonnas, kuid nagu välja tuli, olid asjal hoopis teised põhjused.
Osaliselt tundis ta kergendust, kui Tatia seletas, et muidu ei kujuta ta endast mingit ohtu, kuid teda hirmutas see, mida too täiskuuööde kohta rääkis. Kogu ülejäänud jutt läks tema kõrvadest tegelikult suhteliselt mööda. "Oled sa kedagi tapnud ka?" päris neiu ebalevalt, teades, et see on tohutult isiklik küsimus, kuid oli üsna kindel, et ilmselt ei suudaks ta enne tüdrukut usaldada, kui too sellele küsimusele vastanud on.
Näitsik mõõtis tüdrukut hindava pilguga. Too ei paistnud küll selline olevat, kes teisi tapaks. Kuid libahuntlust nimetati ju ka omamoodi haiguseks ning mida sa haigest inimesest ikka ootad...
"Sinuga samuti," vastas Will ning naeratas pisut kõhklevalt, lisades mõttes sellele lausele otsa veel kaks sõna - "ma oletan". "Sellest on jah kahju, aga eks lootus sureb viimasena."

Tatia aina naeratas.Rohkem ei osanud ta neidiselt midagi küsida.Kui Tatia kuulis neiu küsimust vaatas ta neidist tõsiselt.Tema jaoks oli se tõesti isiklik küsimus."Õnneks ei ole ma kedagi tapnud ja ma loodangi ,et seda kunagi ei juhtu."Ütles ta siis.Neiu ei saaks siis rahulikult elada kui ta teaks ,et oli kellegi tapnud,see neidisele ei meeldiks.Ka alguses arvas ,et see on needus ja halb aga lõpuks harjus ta ära kui sai aru,et ise saab teha nii ,et midagi ei juhtuks.
Tatil oli hea meel ,et neidisel oli temaga tore tutvuda."Niimoodi öeldakse jah ,et lootus sureb viimasena.Eks nee nii olege ju"Arvas neiu.

Will aimas esialgu halba, kui naeratus, mis juba mõnda aega Tatia näol oli püsinud, järsku justkui minema pühiti ning neiu nägu lausa hirmuäratavalt tõsise ilme võttis.
Tüdruku vastuse peale näitsik ohkas kergendatult. "Vabandust nii isikliku küsimuse pärast, ma ei tea isegi, kust see tuli."
Jah, nüüd, kus ta sellele tohutult isiklikule küsimusele eitava vastuse oli saanud, oli neiul tõeopoolest meeldiv Tatiaga tutvuda. Tema sõna oli vist "tore"?
"Öeldakse jah, ja loodetavasti on sel vanasõnal ka tõsi taga... Minu lootus igatahes veel päris surnud pole," sõnas neiu ning muigas.

"Pole midagi,see on arusaadav"Lausus ta siis vastu ning naeratas uuesti."Aga mida sa seal muidu tegid?"Päris ta siis neidiselt.

Ei saanud salata, et Willil oli tõepoolest hea meel kohtuda kellegagi, kes kõike nii positiivselt suhtus. Selliseid inimesi polnud üleüldse kuigi palju, rääkimata siis veel tema enese suhtlusringkonnast, kus see ring ikka küllaltki kitsaks tõmbus.
"Istusin, kuulasin ja imestasin, millist muusikat kah mõned teised siinsed õpilased kuulata eelistavad," vastas neidis. "Ja kui lohakad mõned olla võivad. Üks oli isegi oma MP3 suutnud aknalaua peale maha unustada." See viimane lause muutis sellele eelneva lause ilmselt märksa arusaadavamaks.

Neidis kuulas huviga ja kergitas veidi kulmu kui kuulis neidise esimest lauset.Kui tüdruk selgitas sai ta koheselt aru."Ja sa võttsid selle endale ja kuulasid sealt muusika??"Küsis ta siis."Okei,aga millised laulud seal ka siis olid?"Küsis ta veel juurde.