Raamatud, raamatud...

Rosemarie astus sisse hiiglasliku raamatukogu raskest uksest. Tema ees oli suur saal, igast otsast täis raamaturiiuleid.
Rose ei kujutanud esialgu ettegi, kuidas ta siin midagi üles leidma peaks. Mida ta üldse otsis?
Ta kõndis kuhugi raamatukogu keskele ja astus suvalisest riiulivahest sisse, valis suvalise raamatu ja asus seda uurima.

OT: Wilhelmina

Will lonkis pilk maas, murelikkusest tingitud aeglasel sammul raamatukogu poole. Ta oli paar nädalat tagasi sealt ühe raamatu laenutanud ning lõpuks oligi kätte jõudnud see päev, mil ta selle tagasi viima pidi. Ometigi polnud tal enam raamatut, mida tagastada. Tegelikult oli küll, aga see polnud sugugi selline, nagu see oli olnud enne, kui ta selle endale lugemiseks võtnud oli. Nimelt oli see Willi puudutuse peale põlema süttinud ning kuigi näitsik tuld kustutada oli üritanud, ei õnnestunud tal sellega suurt midagi päästa. Suurem osa raamatust põles lihtsalt heleda leegiga tuhaks ning pea ükski lehekülg ei olnud õnnetusest puutumatuks jäänud. Veeklaasi, mille neidis mõtlematult põlevale raamatule oli tühjendanud, et tuli sealt edasi ei leviks, tõttu olid mõned lehed täielikult läbi ligunenud ning need, mida tal vähegi kuivatada oli õnnestunud, kortsus ning väga halva loetavusega.
Will asetas käe ukselingile ning kõhkles hetke, enne kui selle alla vajutas, ukse lahti lükkas ning raamatukokku sisse astus. Uks, mis raamatukoguhoidja kabinetti viis, jäi temast otse ette, kuid sellegipoolest põikas neiu suvalisse riiulivahesse, et niimoodi riiulite vahel tiirutades pisut aega võita, et mõelda, kuidas ta seda kõike raamatukoguhoidjale selgitab.
Kuid viimane polnudki oma kabinetis, nagu Will arvanud oli, vaid kükitas hoopis ühe riiuli juures, sorteerides selle kõige alumises vahes asuvaid raamatuid. Will taganes paar sammu, lootuses, et naine pole teda veel märganud ning tal õnnestub märkamatult teise vahesse lipsata, kuid ruumi nagisev põrand ilmselgelt ei soosinud tema ettevõtmist ning mõni hetk hiljem tundis ta endal kellegi karmi pilku, teades ilma vaatamatagi, kellega tegu. Neidis põrnitses süüdlaslikult oma jalgeesist, samal ajal kui raamatukoguhoidja end püsti ajas ning talle paar sammu lähemale astus.
"Oi, tere, preili Vandom!" tervitas ta tüdrukut. "Pole ammu näinud."
Näitsik neelatas, teades, et järgmisena küsib naine raamatu kohta.
"Igatahes tore, et sa siia sattusid. Tahad mulle äkki ühe raamatu tagasi anda?"
"No tegelikult..." pomises Will, kuid juba raamatukoguhoidja jäisest pilgust võis ta välja lugeda, et tolle kannatus on katkemas ning ta ei sallinud tüdruku keerutamist. Neidis ohkas vaikselt ning kükitas, tõmmates oma õlakoti luku aeglaselt lahti ning võttes sealt väga räsitud väljanägemisega raamatu, seda pisut kartlikult naisele ulatades.
Tolle silmad lõid vihaselt põlema ning Will teadis, et kohe läheb tal väga täbarasti.
"Kas sa tõesti arvad, et ma võtan sellise raamatu tagasi!?" karjus ta nii kõvasti, et neiu pisut kössi tõmbus. Ta pigistas silmad kinni, soovides, et ta oleks kusagil mujal. Ükskõik kus, aga igatahes mitte siin.
"Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!"
Naise tänitav hääl sundis Willi võpatades silmi avama ning kartlikult tõstis ta pilgu oma kotilt, seistes silmitsi tulivihase eaka naisega, kes temast paari meetri kaugusel käed puusas seisis ning teda vihaselt jõllitas.
Naine hingas sügavalt sisse-välja ning sõnas siis pisut rahulikumalt, võiks isegi öelda et leebelt, kuid viimane oli kohe kindlasti teeseldud: "See ei ole sul sugugi esimene kord, preili Vandom. Arvesta sellega, et varsti ma sulle enam raamatuid välja ei laenuta, kui sa nendega korralikult ümber ei oska käia."
"See oli õnnetus," leidis Will endas natukenegi julgust, et end õigustada.
"Kas su vanemad pole sulle õpetanud, et tikkudega ei mängita?" päris naine õrritaval toonil ning neidis tundis viha endasse kogunevat.
Ning järsku nägi ta midagi, mis oleks pidanud teda ehmatama, teda paanikasse ajama... Kuid Will jäi seda nähes täiesti külmaks. Raamatukoguhoidja juuksed süttisid heleda leegiga põlema ning olles seda ise taibanud, kiirustas too kiljudes riiulite vahele, jättes endast maha võidurõõmsalt muigava Willi.

Rose oli kuulnud kedagi uksest tulemas, kuid algul ei pööranud ta sellele eriti tähelepanu.
Ta lehitses järgmist raamatut, mille riiulilt võtnud oli, kui kuulis paari riiuli tagant ühe tüdruku ja raamatukogu hoidja häält.
Algul oli vestlus normaalne, kuni ta kuulis raamatukoguhoidjat karjumas. Ta astus vaikselt lähemale ja jäi järgmise riiuli taha seisma, lootes, et teda ei märgata, sest ta ei tahtnud piinlikusse olukorda sattuda.
Vaidlus oli aina hullemaks läinud, kuni riiulite tagant tormas välja põlevate juustega raamatukogu töötaja ja Rose ehmus nii, et pillas oma käes olnud 3 raamatut ja oma koti suure kolinaga põrandale.
Siis nägi ta ka tüdrukut, kes oli arvatavasti selle juuste põlemise põhjustanud.
Ta korjas ruttu oma asjad kokku ja astus siis lähemale.
"Eeee, tere," ütles ta natuke kahtlevalt tüdruku poole vaadates.
"Vabandust, ma poleks pidanud seda kuulma." Ütles ta juba enesekindlamalt.
Ta lootis, et tüdruk ei saa ta peale pahaseks. Ta muidugi osakas end väga hästi kaitsta. Käsivõitluses oli ta arvatavasti üle ka mõnest kooli poisist, aga kes on tema, et saada sellise võlukunsti vastu. Pealegi nähes üht tüdrukut kellegi juukseid süütamas ja siis selle peale pilkavalt muigamas pole just kõige tavalisem juhus.

Will oli peale hetkelist mõttepausi otsustanud, et targem on raamatukogust võimalikult kiiresti jalga lasta, enne kui raamatukoguhoidja tagasi tuleb ning siis oleks tal tüdrukuga kindlasti kõvasti kana kitkuda.
Neidis võpatas kergelt, kuuldes järsku mingit kolinat, ning end ümber pöörates märkas ta pisut eemal ühte välimuse järgi otsustades üsna omavanust tüdrukut oma mahakukkunud raamatuid ning kotti üles korjamas.
"Tere jah," vastas ta samuti pisut ebalevalt ning piidles tüdrukut oma tulipunase tuka varjust, millel ta oli lasknud oma ühe silma ette vajuda.
Neiu vabanduse peale näitsik turtsatas lõbustatult. "Ma arvan, et selle hullu muti karjumist oli üpris võimatu mitte kuulda."
Will mõtles hetke, enne kui sõnas: "Ta läheb nüüd ja raudselt kurdab kooli juhtkonnale, milline üle käte läinud plikatirts ma olen, aga see on puhtalt nende endi süü, et nad mind selle kahe pika aasta jooksul endiselt oma võimet kontrollima pole õpetanud."
Näitsik naeratas võidukalt, olles veendunud, et kui ta sellise põhjendusega lagedale tuleb, ei saa isegi direktrissiproua ise endal üsna tükk aega suud kinni.
"Igatahes, mina olen Wilhelmina," teatas Will, neiule pisut lähemale astudes ning kätt tema suunas pikalt välja sirutades. "Lühemalt lihtsalt Will."

Rose oli õnnelik ja mõnesmõttes kergendatud, et tüdruk tema peale ei vihastanud.
Ta ei tahtnud tüdrukule veel rohkem pahandusi kellegi põlema süütamise pärast, ega endale probleeme, kui ta oleks pidanud ennast kaitstes tüdrukule päris korralikult virutama, sest seda ta tõesti oskas.  
"Jajah. Ma pole ammu kedagi nii kõvasti karjumas kuulnud." ütles Rose naeratades.
"Pelegi, ta töötab ju sellises koolis, ta peaks tedama, millised õpilased siin käivad ja teadma seda, et neid vihaseks ajada pole just tark tegu," lausus tüdruk muiates.
"Mina olen Rosemarie," ütles ta lõpuks Willile.
"Sa võid mulle öelda Rose," lisas ta.

Tüdruku esimese lause peale puhkes Will kõva häälega naerma.
"Seda pole kuigi raske uskuda," lausus ta muiates.
Neidis noogutas tüdruku väite peale nõusolevalt, kuid seejärel võttis ta nägu taas tõsisema ning isegi pisut nukra ilme. Neidisele meeldis väga lugeda ning varem veetis ta kogu oma vaba aja raamatute seltsis, kuid nüüd oli iga raamatuga nii, et vaevalt oli ta jõudnud selle kätte võtta, kui see tema puudutuse peale põlema süttis.
"Meeldiv tutvuda, Rose," sõnas Will ning ta huuled kaardusid vägisi põgusaks naeratuseks. Kui neiu tema ettesirutatud käest eriti huvitatud ei paistnud olevat, tõmbas ta selle lihtsalt tagasi, mille järel see otseteed näitsiku sooja helesinise pusa mõnusalt pehme voodriga taskusse puges.
"Nii et... sulle meeldib ka lugeda?" päris neiu jutujätkuks, kui nendevaheline vaikus juba kergelt piinlikuks hakkas muutuma.

"Noh, lugemine..." alustas Rose mõtlikult.
"...ei ole minu suurim huvi. Enamasti loen ma vaid siis, kui mul raamatutest midagi vaja on." Jätkas ta.
Ta mõtles, mida edasi öelda. Tegelikult oli ta siia tulnud vaid igavuse peletamiseks, aga oli leidnud kolm raamatut, mida ta tahaks kaasa võtta.
"Noh," ütles tüdruk oma käev olevate raamatutega Willile viibates. "Tundub, et seekord mul vedas." Lausus ta nüüd juba naeratades.
Ta silmitses enda ees seisvat tüdrukut pealaest jalatallani. Tal oli väga lahedad punased juuksed. Arvata on, et tema element tuli on.
"Kas seda juhtub sinuga tihti? Ma mõtlen süttivaid raamatuid" Küsis ta seejärel, mõeldes, kas tüdruk pani tähele, et Rose teda niimoodi jõllitas.

"Ahsoo," pomises Will ja sellega tema vastus ka piirdus. Ta oli lootnud, et ehk on neil see ühine huvi, kuid ilmselt siis ikkagi mitte.
Neidis poleks kindlasti ära öelnud inimesest, kellega ta saaks mõnikord mõne raamatu kohta paar sõna vahetada ning kellele ta saaks ise raamatuid soovitada ja vastupidi.
Will heitis huvitatud pilgu Rose käevangus olevate raamatute suunas, et vaadata, milline maitse tollel kah selles osas on.
"Oh, need on tõepoolest head raamatut," lausus ta tunnustavalt.
Neiu ise oli ka oma juuste üle uhke mingil määral, ega igaühte sellistega õnnistatud polnud, see oli muidugi tõsi.
"Kahetsusväärselt tihti," tõdes näitsik kibedalt. "Ja sellepärast pole mul juba pikemat aega ühtegi raamatut käsile õnnestunud võtta."

"Eks ma siis loen neid." Lausus Rose naetarades. Ta märkas, et Willi nägu muutus tõsisemaks, kui ta mainis, et tegelikult talle lugemine nii väga ei meeldi.
"Kas keegi ei õpeta siis sulle, kuidas oma võimetega toime tulla?" Küsis Rose murelikult. See võis ju päris phtlik olla, kui Will ei osanud oma võimeid talitseda. Mis saab siis kui ta midagi suuremat kogemata põlema paneb. Pealegi arvatavasti käib see võimete kontrollimine koos erinevate tunnetega nagu viha või kurbus või muu selline.
Huvitav kas ka teised selle kooli elemendivaldajad ei oska oma võimeid käsitseda? Praegu oli Rose igatahes kergendatud, et tema ei pidanud muretsema selle pärast, et ta vägi kontrolli all pole.

Will naeratas õrnalt. "Anna pärast teada, kuidas olid."
Tüdruku küsimuse peale kehitas ta aga õlgu. "Siiamaani pole õpetatud. Nende sõnul on inimesi, kellele pole lihtsalt võimalik teatud asju selgeks õpetada - tuleb lihtsalt lasta ajal oma töö teha."
Jah, peaaegu alati, kui näitsik vihastas, suutis ta midagi põlema panna. Samas seda juhtus ka niisama, isegi kui neidis rõõmustas või oli enam-vähem emotsioonitu.
Ka seda oli Willil ette tulnud, et ta kogemata mõne suurema asja põlema oli pannud. Tema puhul polnud see ausalt öeldes mingi ime.
"Ja kuidas sinu endaga on? Suudad oma võimet kontrollida või ei nõuagi see eriti mingit kontrolli kui sellist?"

"Noh, kuna ma olen verter, siis mul mingit erilist võimet ju ei ole, aga ma saan oma loomaga mõtete teel suhelda." Ütles Rose.
"Kuna verteriks saab, kui sa oled looma taltsutanud, siis see võttis aega ja harjumine sellega, et sa saad kellegagi mõtete teel suhelda. Noh, see võttis mul omajagu aega," jätkas Rose.
See oli tõsi. Kui Rose oma hundiga kohtus, ei teadnud ta midagi verterite olemasolust. Ta oli verteriks saamise hetkel täiesti üksi ja teadmatuses.