Ööd on meil mustad

Õues oli juba mitu tundi kottpime olnud, kuna taevas oli pilvine ning kuu ega tähtede nõrk valgus ei suutnud sellest läbi tungida.
Algselt oli Mica korralikult oma toas maganud, kuid mingi hetk oli keegi tõbras kiviga nende toa akent tabanud. Või millegi muuga. Kes teab. Magamistoad olid viiendal korrusel, kuid samas oli tegu kooliga, kus käisid inglid, võlurid ja niisama tugevad või loomadeks muunduvad isikud, kes oleksid ilmselt olnud võimelised ka nii kõrgeid aknaid kividega loopima.
Igatahes oli Michael üles ärganud ja mõnda aega unetult voodis lebanud. See järel otsustas poiss lõpuks, et läheb ja tuulutab ennast pisut. Ajanud selga oma riided ja tõmmanud t-särgile peale ka ühe fliispluusi suundus poiss õue.
Alguses oli tal plaan minna Nakishat vaatama, kuid ta polnud teed veel selgeks saanud ja eksis ära. Kuna õues oli pime ei suutnud ta esialgu ka aru saada, kus ta oli, nii kaua kuni ta peaaegu pangalt alla oleks sadanud. Uuesti üles roninuna oli ta üpris shokis ja istus kergelt värised murule maha, et veidi rahuneda ja siis kooli üles leida püüda.



OT: Tatia

Nagu ikka oli Tatia öösiti üleval.Hetkel oli ta hundi kujus.Sellisena sai ta ainult öösiti olla ja sellistes kohtades kus ei käi isegi öösel tavaliselt inimesi.Neidis oli juba mitu tundi koolialadel ringi kõndinud.Ilm oli hea seega saab neidis peaaegu koitikuni siin olla,ennem peab ta aga kooli jõudma kui teised ärkavad.Teised kardavad ju libahunte,me kas võime nad ära süüa või ei te mida kõike.Hirmus! Tatia oli jõudnud panga juurde,poissi ta ei märganud seega kõndis ta rahulikult ühe kõrge kivi peale ja vaatas ümbrust.Siin on ikka ülimalt ilus.Vaatamine,vaatamine,neidisel tuli järsku tahtmine ulguda ja seda ta ka tegi ninf mitte vaikselt.Isegi on ta kuulnud mõndasid kooli omasid rääkimas ,et nad on kuulnud ulgumist mõnel ööl.Sellepeale aga neidis ainult muigab.

Hugo vaatas veel mõnda aega tühja pilguga pimedust, kust ta mingil määral kivide ja muu maastiku juurde kuuluva piirjooni aimas. Vaikus rõhus ta kõrvu ja kui kellegi sammud kaugusest järjest lähemale tulid tõusid poisi ihukarvad püsti. Ta istus hääletult paigal ja kuulas. Ja siis see asi ulgus. Mica tõmbus veel rohkem kerra, kui ta ennem oli ning kattis oma kõrvad kättega. See ulg tundus lihtsalt nii neetult vali, et tegi kõrvadele haiget.
Mõne hetke pärast kargas ta püsti. Tal polnud õrna aimugi, kas parasjagu oli täiskuu või ei ja kas huntidele luges midagi, et kuu peidus oli või ei, nii et ta püüdis umbropsu häälest eemale saada. Seda jama polnud vaja, et üks libahunt ta täiskuööl nahka pistab.

Varsti lõpetas neiu ulgumise.Ta vaatas taevast ja istus rahulikult.Tatia kuulis järsult mingit krabinat ja liikumist oma selja taga.Koheselt vaatas ta sinna ja märkas ta ka poissi.Vaikselt liikus Tatia tema poole.Nüüd on häda käes,kunagi pole keegi teda hundina näinud ja teidis tahtis ,et see ka nii jääks.Hundi nägu oli hirmunul ja ka ehmunud.Ta jälgis poissi ja järsku jooksis ta ühe suure kivi taha.Seal ta oli veidi ja pärast tuli ta kivi tagant inimesena välja.Nüüd vaatas neidis poissi kivi juurest ega julgenud midagi teha.

Hugot ajas segadusse see, et ulgumine lõppes ning ta jätkuvalt ei näinud eriti palju. Kus hunt oli? Poiss koperdas mingi kivi taha ja kukkus ninali. Vandudes ajas ta end istuli ja sinna ta ka jäi mõneks ajaks, püüdes aru saada, kas tal oli kuskilt katki või ei. Ei tundnud, aga samas ta ei näinud. Püksid olid terved, kuid muld oli nende põlved märjaks teinud. Uuesti püsti tõustes püüdis poiss käsikaudu mõne puu juurde jõuda, et selle otsa ronida. Hundid ju ei oska ronida? Eksju? Kuradi kool selline, seal ta veel otsa saab, kuna Nakisha on talli kinni pandud. Lõpuks suutis ta mingi suurema kiviga kokku põrgata. Täielik enesetapp seal ringi liikumine. Ta ei näinud tõesti peaaegu mitte midagi.

"Jäid sa terveks?"Küsis ta hüüdes kui nägi ,et poiss kukkus.Tatia liikus poisi poole.Neidis vaatas poissi ja ütles;"Sa ei pea mind kartma,ma ei te sulle midagi"Lootes ,et poiss ei karda siis enam nii palju.Tatia lootis ka ,et poiss varsti pangalt alla ei lenda.Ega tema taha ,et poiss alla sealt lendaks.

Michael võpatas ja ronis kiiresti selle kivi otsa mis ta seljataga oli. Otseloomulikult ei teadnud ta kivi mõõtmeid ja seega oleks ta peaaegu teiselt poolt selgees alla sadanud. "Kes sa oled?" küsis Mica, olles veidi rahunenud, kuna tegu oli siiski inimese mitte hundiga. Võib-olla too oskab ta tagasi kooli juhatada? Või veel parem, Nakisha juurde. Võib-olla ta peakski Nakisha juurde talli kolima?

"Minu nimi on Tatia ja ma käin selles koolis"Selletas ta siis poisile."saaksid sa vähemalt sealt kivi otsast alla tulla?"Küsis ta siis.Vaikselt liikus ta poisile veel lähemale.

"Kivi..? Aish!" nüüd sadas Mical õpuks kiviotsast alla, suutes oma maandumist siiski kätega pehmendada. Midagi jäi Nakishast külge. "Oskad sa kooli tagasi minna? Või veel parem, tead sa kus vertirite loomi hoitakse?" küsis poiss, kui oli end püsti ajanud ja nüüd pimeduses tolle Tatia siluetti näha suutis.

Neidis oli juba poisi ette jõudnud."Kooli oskan ma kindlasti minna aga seda loomad talli tean ma võibolla umbes kus see asub.Kindlalt ma ei tea"Lausus ta ning uuris poissi.Uus??

"Aish.." vandus Mica uuesti. "Aga võiksid sa mind proovida sinna juhatada?" küsis poiss lootusrikalt. Kui ta koos Tatiaga ära eksib siis on vast suurem tõenäolsus siiski enne koidikut kooli jõuda või mis? Tegelikult hakkasid pilvedesse augud tekkima ja ühest paistis juba poolikult ka kuu, nii et poiss nägi veidi rohkem kui enne.

Tatia vaatas kuud,õnneks ei ole see veel täiskuu."Ja ma võin proovida."Lausus ta siis naeratades."Hakkame siis kohe minema"Lausus ta ja hakkas jalutama,lootes ,et poiss talle kohe järgneb.

Muidugi Hugo järgnes tüdrukule, umbes iga paari hetke tagant millegi otsa koperdades. "Kuradima kurat küll.." pomises ta püüdes jalgu kõrgemale tõstes seda vältida. Natuke aitas ka, kuid samas kui üks kivi taas ta teele ette jäi oleks ta palju tõenäolisemalt koperdanud, kui jalgu lohistades.

"Ettevaatust,puu"Lausus ta poisile ja kaldus korraks paremale ,et mitte puule otsa sadada.Tatia näeb väga hästi."Me peaksime varsti jõudma."

"Tänks.." pomises Hugo peale seda, kui täpselt enne puud seisma sai ja sellest siis käsikaudu ohutult möödus. "Tore," noogutas Mica. Talle turgatas korraks pähe, et pole end veel tüdrukule tutvustanud, kuid samas.. Polnud nagu niiväga vaja ka. Ta ei näinud toda Tatiat jätkuvalt eriti niiet ta väga ei teadnud, mida tüdrukust arvata. Ta aitas teda muidugi, see oli tore.

Lõpuks jõudsin naad ühe suure talli juurde .Seal oli suur müür ja siis värev mille mõlemas pooles oli üks valvur."Näed see seal on.Edasi pead üksi minema kuna mina ei või sinna tulla"

"Ahah," noogutas Hugo vaadates müüri ja valvureid. "Aitäh.. Tatia," lausus ta siis meenutades hetke tüdruku nime. Ta polnud väga kindel, kas ta võis nüüd jalga lasta, aga samas.. Mida muud tal ikka seal teha oli? "Ole libahuntidega ettevaatlik," leidis Mica veel midagi, mida öelda, enne kui värava poole minekule asus. Loodetavasti valvurid teda voodisse tagasi ei kamanda. Ja kui kamandavad siis ta saab tegelikult ju alati midagi välja mõelda. Et Nakisha kardab üksi võimidaiganes.

Tatia naeratas."See olingi mina muide"Pomises ta omaette ja vaatas korraks maha."Ma loodan ,et nad ikka lasevad sind sisse"

"Olid või..? Oh. Aga libahundid muunduvad ju.. Aa.." pomises poiss kiiresti ja noogutas lõpuks lihtsalt, kui talle meenus, et libahunte oli ka sellised, kes ilma kuuta muunduda said ja segasteks ei läinud. Tore, et ta sellise otsa sattus. "Küll lasevad," lausus Hugo naeratades. "Head ööd."

Tatia imestas veidi ,et poiss kuulis."Olin jah.Headööd""Vastas ta ja kadus pimedusse.Neidis läks uuesti panga juurde ja vaatas sealt alla.

Mica astus ettevaatlikult värava juurde, et mitte rohkemate kivide taha komistada. "Hei! Mida sina siin nii hilja teed?" küsis üks valvuritest, kui Hugo juba peaaegu sisse oli jõudnud. 'Kurat' vandus poiss mõttes ning pöörus siis mehe poole. "Tulin oma kassi vaatama. Talle üldse ei meeldi üksi olla," vastas poiss. Ta lausa tundis, kuidas mees kulmu kortsutas. "Kes su loom on?" küsis mees kahtlustavalt. "Nakisha, kass," vastas Hugo. Valvur mõtles hetke ning manitses siis poissi: "Järgmine kord tule valges!" ja sisse ta pääseski.

Vedas.Tatia vaatas ainult taevast mis hakkas vaikselt selgemaks minema.

OT;Teeme veel edasi ,siis kui poiss on sealt juba välja tulnud?

OT: Ma tegelikult mõtlesin, et äkki võiks nii olla, et edasi tuleb nagu Jaxi ja Mica teema, aga põhimõtteliselt ta ei plaani väga enne hommikut sealt välja ronida, so idk. Me võime teha, et nad saavad kuskil sööklas uuesti kokku, või siis umbes seal samas, kus lahtu läksid, kuigi ma ei tea, miks Tatia seal koperdama peaks jälle, aga.. Idk. Veel mõtteid?

OT:Okei,lõpetame siis teema