Poiss tuli loomaaeda :D

Jaxonil oli igav. Ta jalutas mööda verterite piirkonnast, ta nägi verterite veidi lahtist talliust. Ta kõndis tasakesi lähemale tallile. Poiss piilus lahtisest uksepraost tasakesi sisse, sees ei paistnud kedagi olevat. Otsustas ta siis ettevaatlikult sisse minna, ega igaühel ju võimalust ei ole siia sisse tulla. Tallis oli palju loomi, nagu loomaaias oleks. Tall paistiski tühi olevat, ühtegi inimest siin näha polnud. ta kõndis tasakesi edasi.

OT: Mica

Päris inimtühi see siiski ei olnud. Mica oli tulnud koolimasendust Nakisha juurde maha matma ja seepärast ta nüüd juba kolmandat tundi järjest kassi kaisus magaski. Üks looma surmavate küünistega käpp oli peremehe ümber. Kui aga üks võõras talli tuli muutus kass pisut närviliseks. Ta polnud veel tundma õppinud kõigi loomade ja nende peremeeste lõhnu, ja seepärast polnud tal õrna aimugi, kas tegi on vertiri või kellegi muuga. Kisha ärevus ajas ka Hugo üles. Poiss püüdis end looma käpa alt välja veeretada, kuid ega kass ei lasknud vaid keeras end selili, poissi oma haardes hoides. See oli üks peamine kiusamisviis mida ta oma peremehe peal harrastas. "Aish, you lil.." porises Michael üritades tulutult oma lemmiku haardest pääseda.

Kõik loomad kes peaksid väiksemad olid hiiglaslikud nende kohta. Järsku kuulis poiss kedagi midagi ütlemas midagi, mida ütlemas, sellest ei saanud ta aru. Ta süd puperdas, kartis, et seda öeldi talle ja et see võib halvasti lõppeda. Kuid siiski on ju võimalus et see ei käinud tema kohta, seega ei teinud ta suurt numbrit sellest, vaid oli veidi ettevaatlikum.

"Nakisha, kurat sind võtku!" uratas Hugo, kuid naeris samas õrnalt, kui kass end ümber pööras ja ta pehmelt kassi pesale maandus. Selle suure padja olid nad ise kodust kaasa lohistanud. Ema oli sundinud vaest väikest Micat seda õmblema. Poiss torkas endale lugematul arvul kordadel nõelaga sõrme, kui ta kahte riiet kokku traageldas, et siis oodata oma järjekorda õmblusmasina juurde. Lõpuks pääsenud hüppas ta kassi poksist välja. "Niisiis," alustas poiss vaadates võõra poole, kelle eest Kisha teda hoiatanud oli. Kass pistis oma hiiglasliku pea peremehejärel välja ja vaatas uudishimulikult poisile otsa.

Jaxon ehmatas ning komistas mingi maas vedeleva toika otsa ning oleks peaaegu ninuli käinud. "eeh..mida?" vastas ta kui võõras temaga rääkis tehes süütu näobpähe.

Nakisha paljastas oma lumivalged kihvad, tuues kuuldavale kummalise võnkuva heli, mis oli tegelikult tema naer. "Kõik korras?" küsis Mica sõbralikkusega, mis talle tegelikult väga omane ei olnud. Parasjagu tal lihtsalt oli hea tuju. "Kes sinu loom on?" ei suutnud poiss lõpuks küsimata jätta, ükskõik kui kiirustav see ka olnud ei oleks. Kisha käis talle peale, kuna kass tahtis seostada loomi ja nende "omanike" kuigi kassile see väljendus ei meeldinud. Omanik kuulus tema meelest sama palju loomale, kui loom omanikule ja seega oleks tegelikult ka loom võinud omanik olla ja sisuliselt olid peremehed ka siiski loomad, nii et see oli väga segane.

No see oli küll tore küsimus.. No eks pea siis midagi välja mõlema "ee jaa... minu loom on... koer..." vastas ta siis. Parem ikka kui mitte midagi, peaasi et minema saab ja et see poiss kunagi mind enam ei näeks ja teada saaks, et poiss teisest rassist. See kass oli ka kahtlane kuidagi.

"Kus ta on?" küsis Mica oma kassi eest, kui too kohe ringi vaatas, püüdes meenutada, kas ta üldse oli mõnda koera silmanud. Hunte kippus küll olema, nad olid kuidagi.. Populaarsed, kui nii võib öelda, ja ega hundid nägid tegelikult koertega pisut sarnased ju välja, võimis? Kui hundi koer on, yeap.

"eemm... ta on kuskil sealpool.." vastas ta. Okey, ta ei tohi ühtegi küsimust selle kohta enam küsida. Ei ole just kõige kindlam tunne praegu.

Hugo oli veel mõne hetke suhteliselt rõõmsameelne, pimestatud Nakisha entusiasmist, kuid siis tabas loom ühe Mica mõtte ja mõlemad jäid võõrast veidi kahtlustavalt silmitsema. "Kas ma võiksin teda näha?" jätkas Michael siiski küsitlemist ja astus teisele lähemale. Sama tegi ka tema kass, blokeerides peagi poisi tee ukseni. Neil polnud midagi eriti julma plaanis, lihtsalt mõned küsimused-vastused ja siis veel veidi lõbutsemist võib-olla.

No kurat... mis nüüd.."e mul pole aega hetkel, pean tagasi minema" vastas poiss, pöörates ümber, kus oli kass. "ma ei saa mööda ju niimodi" lausus ta

"No kuule, see ei võta nii palju aega," keelitas Hugo. "Mis su koera nimi on?" küsis poiss naeratades oma veidi plikaliku naeratust ja astudes teisele lähemale. "Tema nimi on Nakisha," lisas ta kassile viibates ja loom noogutas õrnalt. Tervituseks või nii. Ja paljastas siis oma lumivalged kihvad naeratuseks, kuigi see nägi tõenäoliselt palju rohkem ähvarduse moodi välja.

"ee tore tutvuda" lausus ta kassile. "No Leo on noh kas ma võin minna nüüd?" sõnas ta üritades kassist mööda minna.

Kass sisistas poisi peale ja lükkas ta oma käpaga pehmelt eemale, tagasi Hugo poole, kes käed puusa oli pannud. "Me tahame teda näha," lausus poiss kindlalt. Teda ei huvitanud eriti see, kui teisel ka tõesti oli vaja midagi tähtsat teha. Sai vahelduseks kedagi peale Nakisha kiusata, pidi ju ometi võimalusest kinni haarama.

"no mine vaata seal on noh" näitas ta näpuga kuskile kaugele. "aga mul on vaja minna nüüd" lausus poiss.

"Milline poks?" küsis Mica, kellel polnud plaanis teist veel nii pea minema lasta. Ja kui ka tema oleks olnud, siis Nakishal vaevalt. Tema ei käsutanud kassi. "Kuhu sul minna vaja on?" tõlkis Hugo ka Kisha küsimuse ära.

"no see kus tumeoruun kikkis kõrvadega hiiglaslik koer sees on noh" okei, siit non raske minema saada. "ma pidin ee.. Kokku saama kellegagi"

"Nakisha arvab, et see keegi võib oodata," lausus Mica lihtsalt ja naeratas võõrale säravalt, enne kui pöördus vahekäigu poole iga igasse vasempoolsesse poksi sisse kiikas. Tagasi tuli ta igasse parempoosesse sisse kiigates. "Mitte ühtegi tumepruuni kikkiskõrvade koera," teatas ta rõõmsalt. Kaks hunti ja üks hiiglaslik punane setter. Ka võõra seljataga oli tegelikult veel umbes sama palju pokse, kui Mica seljataga, kuid sinna polnud too näidanud.

"no äkki jätsid mõne vahele" vastas ta. "aga see keegi ei saa oodata niiet hearaega" lausus ta ürutades ukse poole minna.

Hugo lihtsalt naeratas poisile kergelt selle jutu peale. Kass ei kavatsenudki teda kuskile ära lasta. Mica astus võõrale, ilmselt mitte vertirile, lähemale ja lükkas ta vastu ühe poksi ust. "Niisiis, kes sa oled?" tundis ta huvi üks käsi teise pea juures, teine puusas, nägu võõrale tolle jaoks ilmselt ebamugavalt lähedal. Nakisha kindlustas oma suure kerega seda, et poiss ära ei jookseks. Michaelil polnud jätkuvalt ühtegi kurja plaani, nii et selle pärast pole vaja muretseda. Poiss lõbutses veidi. Huggie üpriski naiselikel huutel mängles salakaval muie.

"sa võid veits kaugemale ka oma lõustaga minna"" lausus Jaxon kui võõras liiga lähedale tuli, püüdis kaignoreerida küsimust tema kohta.

"Kas sa ei arvagi, et mul on ilus nägu?" küsis Hugo hetkeks pettunut teeseldes, kuid lõppkokkuvõttes siiski võõrast välja tegemata. "Kes sa oled? Sa pole ju verter, ega?" kordas Mica oma küsimust, mitte millimeetritki teisest poisist eemale minnes. Talle öeldi tihti, et tal on ilus nägu. Et ta on nagu tüdruk. Vennad kutsusid teda printsessiks. Õde ka tegelikult, või siis õigemini keeldus teda omas seltskonnas vennaks nimetamast, vaid kutsus teda õeks.

"ei väga kena on" lausus Jaxon silmi pööritades ning tõukas poisi eemale. "ei ole. Mis siis" lausus ta. Nagu see oleks täiesti normaalne et siin on keegi mitteverter.

Hugo astus võõrast ühe sammu eemale ning pani käed rahulolevalt vaheldi. "Miks sa siis siin oled?" ta ei saanud ometi saaki nii kiiresti minema lasta. Nakisha oli suhteliselt kindel, et poissi tegelikult ei oodanud ka keegi, nii et see andis Micale ainult julgust juurde, kuigi ega ka muidu tal eriti puudust sellest polnud. Kass blokeeris jätkuvalt noormehe teed tallist välja, riivates teda korra oma pika sabaga.

"no igav hakkas noh" vastas ta. Ega see kass vist ka ukse eest ära ei kavatsenud minna. "võin äkki minna nüüd"