Vaikust rikkudes..

Kuskil siin pidi olema muusikaklass, Demi teadis, et ta oli õiges suunas tulnud. Juba päris pikalt oli ta ekselnud mööda koridore ja vaadanud klassiruumidesse, kus küll sellisel kellajal enam õppetööd ei toimunud. Viimaks leidis ta aga õige klassi, mille nurgas ilutses klaver, mida Demi tegelikult oli otsinud. Ta oli muusikast nii kaua eemal olnud, et oli endale nüüd eesmärgiks võtnud veeta paar tundi klaveri taga. Ta võttis istet ning lasi sõrmedega õrnalt üle klahvide - lõpuks alustas ta mängimist, teda oli pikemat aega kummitanud viis, mille päritolu ta päris kindlalt ei teadnud, kuid ta oli seda varem ka mänginud. Demi mängimist oli kuulda ka koridori, kuid ingel ei märganud seda, ta oli end täielikult muusikasse kaotanud..

OT: vaba teema.

Rosemarie kõndis mööda koridori ja kuulis kusagilt klaverimängu. Ta polnud ammu kedagi nii ilusti mängimas kuulnud. See oli imeline.
Rose armastas muusikat. Ta nautis seda igal võimalikul hetkel. See oli lihtsalt osa temast.
Ta imastas, et keegi klassides on, sest praegu tunde ju ei toimu.
Siiski läks ta vaatama.
Klaveri juures nägi ta istumas punaste juustega tütarlast. Tema oligi see, kes mängis.
Talle meelid muusikat kuulata ja ta ei tahtnud tüdrukut segada, seega ta jäi lihtsalt kaugemale, ukse najale seisma ja kuulama.

Demi jätkas mängimist, kuni ühel hetkel ta tundis, et ta ei ole enam päris üksi. Muusika oli ta nii endasse tõmmanud, et ta oli unustanud, kus viibib, kogu ümbrus sai talle aga hiljem hetkega selgeks. Ta tõusis ehmatades püsti, lükkas klaverikaane pauguga kinni ning vaatas ringi, justkui otsides kohta, kuhu põgeneda või end peita. Demi ei saanud ise ka aru, mis mõtted tal sel hetkel peast läbi käisid - justkui oleks ta millegi keelatuga vahele jäänud ja lootis veel süüst pääseda.  Korraks läks ta pilk ka uksele, tundus, et Demit oli juba kaua jälgitud, sest tüdruk uksel tundus end suhteliselt mugavalt tundvat. "Vabandust, ma ei tahtnud kedagi häirida - ma arvan - tegelikult ma isegi ei tea, miks ma vabandan- sellisel ajal ei tohiks kedagi siin olla.  Ma arvasin, et sa oled mõni professor või valvur või keegi teine.." puterdas siis tüdruk, ta võttis end kokku ning ajas seejärel selja sirgu, istudes tagasi toolile. Altkulmu jäi ta aga uksel seisjat vaatama "Mida sa üldse teed siin?"

Rose muigas. Talle tegi tüdruku kohmetus nalja. Ta sirutas end natuke ja astus paar sammu edasi.
"Sa ei pea vabandama, pealegi sa ei ole kedagi seganud," ütles Rose talle naeratades.
Ta ei teadnud hästi, kuidas oma siinviibimist põhjendada.
"Tegelikult, ma tulin siia sind kuulama. See oli imeline!" Ütles ta vaimustunult, kuid ise korraks piinlikust tundes, et seda ütles. Ta ei tee tavaliselt inimestele komplimente. Selleks on ta liiga uhke.
"Muusika meeldib mulle ja ma pole ammu kedagi niimoodi mängimas kuulnud," lausus ta viimaks pärast pisikest mõttepausi.

Demi ei olnud juba ammu midagi sellist nagu kohmetus tundnud - ilmselt oli see olnud muusika, mis oli ta nõrgaks muutnud, kuid nüüd oli ta tagasi tema ise. Oma mõju võis olla ka sellel, et ta oli päris pikalt hoidnud teistest eemale, nautides üksindust. "Olgu siis.." oskas ta vaid võõra põhjendusele vastata, kratsides ise samal ajal pead. Kuidagi imelik tundus hakata aga nüüd edasi mängima, kuigi ingel oleks soovinud seda. "Mängid ka muidu midagi?" ilmselt oleks ta oma võimeid kasutades ka võõra mõtetest oma küsimusele vastuse saanud, kuid ta eelistas neid mitte kasutada ja minna vanamoodsat teed - küsides.

"Kunagi mängisin. Ka klaverit. See oli ammu, ma ei usu, et sellest midagi head välja tuleks." Lausus Rose. Ta mõtles, kas peaks midagi veel ütlema.
Selleasemel läks ta hoopis klaveri juurde, istus toolile, kus võõras tüdruk just hetk tagasi istunud oli ja mängis paar takti ette ja lasi oma häälel kõlada. Klaverit polnud ta ammu mänginud, aga see-eest laulmist armastas ta üle kõige.

Demi eemaldus klaverist ning toetus õppejõu lauale, et teha võõrale ruumi. Tema meeles oli klaveri mängimine lihtne - osates teisi instrumente, oleks tundnud imelik mitte osata klaverit käsitleda - see oli ju klassika. "Minu meelest on see oskus, mida nii lihtsasti ei ole võimalik unustada." avaldas ta oma arvamust, olles kindel, et tegelikult oli ta kaaslane lihtsal tagasihoidlik. Ta jälgis teda pingsalt, oodates pikemat klaverimängu, kuid selle asemel hakkas tüdruk hoopis laulma. Demi meelest oli see väga ilus.

Rose katkestas laulu. Ta ei laulnud tavaliselt siis kui ta kellegagi koos oli. Selles osas oli ta tõesti tagasihoidlik. Muusikas. See oli midagi talle nii omast, aga ka väga lähedast ja mõnesmõttes nagu isiklikku, mida ta tavaliselt inimestega ei jaga.
"Noh. Võibolla ma siiski osakan klaverit mängida, kuigi pole seda väga kaua teinud." Tunnistas Rose.
"Tegelikult on üpris imelik niimoodi siin laulda, ilma, et sa teaks, kes ma olen." Lausus Rose pisut mõtlikult.
"Mina olen Rosemarie, aga mulle võib öelda Rose," ütles ta seepeale.

Ingel kuuldas võõra laulmist, jälgides iga ta liigutust. "Sind on väga ilusa häälega õnnistatud." kiitis ta pärast laulu lõpetamist tüdruku oskusi ja lisas siis: "Ja sa oskad seda kasutada." Demi oli juba ammu märganud inimeste seas, et paljudel oli tegelikult ilus hääl, kuid vähesed teadsid, kuidas seda kasutada. Seni ei olnud Demi kordagi mõelnud enda tutvustamise peale, see oli alati midagi sellist, mis tundus kuidagi ebavajalik tema jaoks, samal ajal oli tal aga hea meel, kui teised võtsid initsiatiivi alustada sellega. " Väga meeldiv Rosemarie, mina olen Demi - lihtsalt Demi."

"Aitäh, mulle pole kunagi nii öeldud. Noh, ega ma tabaliselt kellelegi ei laulagi," ütles ta.
Demi näis kuidagi teistsugune inimestest, kellega Rose tavaliselt koos oli. Ebamaine. Noh, ta muidugi oligi ingel, seda oli näha, aga ta näis kuidagi kauge.
"Kas sa mängid veel mingit pilli?" Päris Rose.

Fakt, et Rosemarie eelistas mitte eriti laulda teise ees ei tulnud Demile üllatusena. "Aga peaksid, järgmisel peol võiksid võtta ette ja esineda näiteks mõne looga?" pakkus Demi välja, seni olid kõik siinsed peod olnud kas võltsmuusikaga või siis bändiga, mis olid kohati pettumust valmistavad tema jaoks. "Ma olen õppinud viiulit - selle mängimine aitab mul mõelda. " avaldas ta tüdrukule.  Ta ei olnud kunagi viiuliga esinenud ja ei kavatsenud ka seda lähitulevikus teha, klaverimäng oleks olnud veel ehk mõeldav, kuid mitte mingil juhul viiul, olgugi, et selle mängimist nautis ta oluliselt rohkem.

"See on huvitav, viiulimäng." Arvas Rose.
"Aga laulmisega esineda. Oi, selle peale peaks kõvasti mõtlema, aga võibolla polegi see nii halb idee." Ütles ta naeratades.
See mõte oli Rose jaoks uus. Ta jäi selle peale mõeldes vaikselt istuma. Ka Demi oli vaikseks jäänud. Nende ümber oli hetkeline vaikus, kuni Rose katkestas selle kogemata klaveriklahvidele toetades ja niimoodi lärmi tehes. See äratas ta oma mõtetest.
"Vabandust..." pomises ta.

Demit ei olnud kunagi vaikus häirinud - see oli nii rahustav kuidagi. Vaikuse katkestas aga Rosei kohmakus, mis ajas Demi korraks naerma. "Pole hullu.." vastas ingel, tõugates end nüüd õppejõu laualt püsti. Ta võttis enda juuksed ning sidus need hobusesabasse. "On sul mõni lugu, mida sooviksid laulda, ehk oskan sind saata klaveril. " pakkus Demi välja, olles ise ka imestunud öeldu peale.

"Hmm..." ütles Rose mõtlikult.
"See pole tegelikult üldse paha mõte, aga ma kahtlen, et meil sarnane muusikamaitse on." Lausus ta siis, ise ka naeratades. Ta oli Demi pakkumisest natuke kohmetu. Ta polnud kunagi võõrastele laulnud ja siis tahab üks tüdruk, kellega ta vaevalt 10 minutit tagasi kohtus teda klaveril saata.
See oli huvitav ja Rose arvas, et tüdruk on lahe. Sõbralik.
Ta lootis, et neist saavad sõbrad.

Demi ei hakanud end ka peale sundima, ta oli olnud isegi imestunud, et midagi sellist välja pakkus ning tundis mingil määral ka kergendust, et ta pakkumine tagasi lükati. "Võib-olla tõesti." Demil oli alati olnud veider muusikamaitse, muidugi ta austas ja hoidis end kursis selle mainstreamiga, kuid ta ise eelistas vana klassikat. "Millist muusikat sa siis muidu kuulad?" küsis ingel, samal ajal 1 käega üksikuid klahve vajutade klaveril.

"Mina? No tegelikult olen ma võimeline kuulama kõike, aga ma eelistan siiski muusikat, mis on pärit praegusest sajandist," ütles Rose muiates.
Talle meeldis laulda, aga ta armastas ka tantsimist ja pidusid. Kus iganes oli palju rahvast ja midagi toimus, seal oli Rose alati kohal. Ta ei olnud selline inimene, kes ühe koha peal istub ja oma mõtteid mõtleb. Ta tahtis alati midagi teha. Noh, rahulik ega vaikne ei saanud tema kohta kindlasti öelda. Ta nautis seltskonda.

Demi asetas mõlemad käed klahvidele ning hakkas mängima ühte lugu, mis talle kunagi ammu väga meeldinud olid. See ei olnud nüüd nii väga vana lugu, kuid siiski suhteliselt. Ta laulis mängitule kaasa, küll rohkem oma nina alla, sest talle ei olnud kunagi laulmine eriti meelepärane olnud.

"I'm gonna make a change,
for once in my life.
It's gonna feel real good,
Gonna make a difference,
Gonna make it right..

Ta lõpetas laulmise kuid jätkas loo mängimist. "Tead seda lugu? Oled üldse kunagi Michael Jacksonist kuulnud?" küsis ta Rosemarielt. See oli selle sajandi lugu ju tegelikult, küll mitte eriti popp kahjuks.

Rose puhkes naerma.
"See, et ma eelistan praeguse sajandi muusikat, ei tähenda, et ma oleks kivi all elanud," ütles ta siiralt naerdes. Seejärel üritas ta meelde tuletada selle laulu nime, aga ta ei teadnud seda. Kuid talle meenusid mõned sõnad.
"As I, turn up the collar on my favourite winter coat. this wind is blowin my mind
I see the kids in the street..." Jätkas Rose laulu. Rohkem kui need read talle kahjuks ei meenund.

Demi oli õppinud, et tihti teadsid paljud andekaid artiste nendega kaasnevate skandaalide järgi, mitte loomingu. See oli väga kurb, ning tänapäeva meedia oligi läinud seda teed, et promotakse artiste rohkem lolluste põhjal, kui uue loomingu. Algul arvas ingel, et Rosemarie teadis Michaelit samuti vaid persoonina, kuid kui tüdruk lugu jätkas, veendus ta, et vähemalt mingi aimdus Michaeli loomingust oli talle ka tuttav.

Demi jätkas taustaks mängimist, tutvustades siis lugu: "See on "Man in the mirror." Mulle on väiksest peale see lugu väga meeldinud." See oli ka põhjus, miks ta oli hakanud seda mängima.

"See on täitsa hea." Lausus Rose.
Ta kuulas kuidas tüdruk seda lugu mängis. Rose oli ikka veel päris imestunud, kui väga Demi muusikat nautis.
"Aga muidu. Mida sulle veel teha meeldib?" Uuris ta tüdrukult. "Räägi midagi endast." Ültes ta naeratades.

Demi vihkas endast rääkimist - ta ei osanud seda, ning ei tahtnud ka eriti. Vaid spetsiifilistele küsimustele oli ta valmis vastama - ainult seda ka osaliselt. "See on kõige raskem küsimus, mida võib kelleltki küsida." oskas Demi vaid öelda, muutes nüüd mängitavat lugu. "Ja ma ei oska sellele vastata.." Tegelikult võib-olla ta isegi oleks osanud, kuid kuidagi oli tal blokk ees, mis ei lubanud end täielikult paljastada.

Rosele tundus, et ta kas käib Demile närvidele või ei meeldi tüdrukule eriti rääkida.
"Olgu siis." Ütles Rose lihtsalt. Ta oli proovinud jututeemat arendada, aga enam ei teadnud, mida ta tegema või ütlema peaks.
Selleasemel istus ta lihtsalt lähedal asuva akna all olevale toolile, vaatas ja suunas pilgu õue.

OT: Demi, ma saatsin sulle millalgi PM´i, äkki viitsid vastata?