Aeg end proovile panna.

Juba pikemat aega oli Demi soovinud tutvuda metsaga, kuid ta ei soovinud sinna lihtsalt jalutada, natuke ringi vaadata ja siis tagasi kooli tulla. Linnas olles oli ta õppinud, et kõige parem viis mingist paigast selgust saada on seal ära eksida. See oli talle küll keeruline, kuid ta andis endast parima. Tüdruk lendas kõrgel metsa kohal, kuni otsustas täiesti suvalises kohas maanduda. Ta peitis enda tiivad ning vaatas natuke ringi. Ta oli võtnud kaasa mõned võileivad ja pudeli vett, juhuks, kui rännak pikemaks venib. Eesmärgiks oli leida tagasitee enne pimeda saabumist, milleni oli jäänud veel paar tundi, kasutamata enda võimeid. Õnneks oli tal suund teada - mingi määral, otsusekindlalt hakkas ta liikuma, jälgides tähelepanelikult enda ümbrust.

OT: vaba.

Kuna väljas oli päiksepaisteline ilm otsustas Jaxon metsa tulla. Ta oli seekord tulnud siis tiigrina taidlema. Jaxon arvas, et on mõtekam sügavamale metsa minna, kuna väga eespool oli arvatavasti rohkem rahvast kui sügavamal. Ta läks järjest sügavamale metsa, eksimist poiss ei kartnud, sellega tal tavaliselt probleeme pole. Piisavalt oli juba ta tiiger olnud praeguseks, seega muutus ta tagasi poisiks ning istus ühele madalale puuoksale ning nautis seda vaikust.



OT: Jaxon tuleb ss

Demi oli pikalt endameelest ühes suunas liikunud, kuid mets püsis muutumatu. Ta oli suhteliselt sügavale metsa lennanud, kuid tema suunataju ei oleks tohtinud see ju ometi mõjutada. Talle olid vastu tulnud üksikud loomad, keda tüdruk esialgu ignoreeris, lõpuks üritas ta kuidagi nende liikumist arvestades määrata, kust kaudu võiks metsa äärde kõige kiiremini jõuda. Päikest oli ta otsustanud ignoreerida, sest see oleks ta ülesande liiga lihtsaks teinud.
Ei läinud aga kaua, kui Demi tundis, et ta ei olnud üksi - hetkeks oli ta kindel, et talle tuleb jälle mõni loom vastu, kuid seekord oli see tunne kuidagi teistsugune. Ta jätkas liikumist, oodates, et talle tuleb vastu mõni loom, kuid ta märkas eemalt hoopis kedagi puuoksal istumas. Esimese hooga ingel lihtsalt tardus, ta ei teadnud, kas jätkata samas suunas minekut või pöörata ümber ja leida mõni teine tee. Ta oli juba hakanud ümber pöörama, astudes siis aga ühele oksale, mis ta jala all valju raksatusega murdus "Kurat.." vandus tüdruk omaette, kuidas tõstis siis pilgu istuja poole: "Huvitav koht aja veetmiseks." lausus ta naeratades, justkui tal olekski olnud plaanis endale tähelepanu tõmmata.

Jaxon vaatas võõra neiu poole, kes oli öelnud midagi. Ta oli veidi aega vait, siis arvas, et ikka peab midagi vastama, seega vastas ta: "Parem ikka, kui seal kuskil müra sees istuda, mis pea valutama ajab."
"Ja mida sina teed siin?" Päris ta siis. Ei oodanud, ei mõni selline kena neiu kuskil siin sügaval metsa sees kondab.

Demi oli arvanud, et ta on ainuke, kes leiab metsas olemise rahustava. Siin ei pidanud ta enda varjamisega vaeva nägema või sundima end seltskonda sulanduma - vähemalt seni. "Samuti olen mürast eemal." vastas Demi lühidalt, ta ei teadnud, kas lisada ka, et üritas praegu metsa endale selgeks saada. Pärast üürikest mõttepausi otsustas ta selle siiski enda teada jätta, ta astus paar sammu noormehele lähemale, et too nägu natuke selgemini näha. "Eeldan, et oled juba kaua siin niimoodi olnud?"

"ei ole, just istusin siia" vastas Jaxon. Seejärel pakkus tema ka:"ja ma pakun, et.... sa ka alles jõudsid siia metsa?" Või siis oli ta kaua seal metsas olnud, et ta arvab, et Jaxon kaua istunud oli siin.

Kuuldes, et noormees oli just tulnud siia, mõistis Demi, kui väga ta oli tegelikult noormeest praegu häirinud. "Ilmselt olen mina praegu siin see müra tekitaja." Demil ei olnudki kavas väga pikalt paigale jääda, kuigi noormehe nägemine oli selge märk talle, et metsa serv peab olema lähedal ja enam ei läheks kaua, kui ta end jälle kooli juurest leiab. "Tegelikult olen ma siin juba mõned tunnid olnud - veel ei ole metsistunud. " üritas ta visata nalja, mis aga väga kehvasti välja kukkus.

Jaxon muigas ning vastas: "Ei ei, sa ei häiri mind." See kui mõni tore inimene rääkima tuleb, selles pole ju midagi halba, see on isegi päris tore ju. "Mis sa teed siin siis need mõned tunnid?" Päris Jaxon siis tüdrukult.

Demi otsustas, et kui ta metsa servale tõesti nii lähedal on, siis ta võib ju natukene maha istuda ja puhata. "Seda on tegelikult natukene keeruline selgitada - või noh, tegelikult on see hoopis üpris tobe."ei osanud Demi mitte kuidagi selgitada enda metsas viibimise põhjust, ilma, et jätaks endast naeruväärse mulje. Siis koitis tal aga mõte: "Kuidas sa õpid kõige paremini tundma paiku, millest sul õrna aimugi ei ole ja kus absoluutselt orienteeruda ei oska?" küsinud seda, koitis Demile aga, et normaalsed inimesed ilmselt kasutaksid kaarti, mille enne rändamist korralikult selgeks õpiksid. Kahjuks oli nüüd juba hilja küsitut tagasi võtta.

"eeh.. ma ei teagi" vastas poiss pead sügades "mina esimest korda siia mets tulin, siis ma lihtsalt läksin sama teed mööda tagasi nagu ma tulin" ütles ta lihtsalt. Muidugi pidi ta ka veel lisama: "Noh, see ongi tegelt esimene kord, aga noo, teistes metsades ma teen nii"

Ingel mõistis, et ta oli end natuke valesti väljendanud, kuid ta ei hakanud küsimust ka uuesti teistmoodi sõnastama. "See on tark tegu." arvast ta noormehe mõtteviisist, kuid otsustas siis siiski enda mõtte kuidagi arusaadavalt ära selgitada " Ma olen alati arvanud, et kõige paremini õpib uusi kohti tundma, kui neid lihtsalt ära eksida - kas siis linnas või siin metsas. Põhimõtteliselt seda ma praegu üritasingi." nüüd välja öeldes tundus tehtu endiselt väga tobe, kuid hoopis lihtsasti seletatav. "Kahjuks peab tõdema, et seekord ei õnnestunud mul midagi äärmiselt põnevat metsast leida." Ta oli lootnud komistada mõne koopa otsa, altari - mille iganes, mille kohta hiljem ehk raamatukogust veel infot otsida, kuid seni olid ainukesed huvitavad momendid need, kui talle loomad olid vastu tulnud.

"nohjah, mets nagu mets ikka" vastas siis Jaxon. "aga eksimine... see on ju tore idee...peaks ise ka proovima" lausus poiss naljaga.

OT: mitme kasutajaga mängimise suur miinus, need tahavad omavahel sassi minna, kuid õnneks saab praegu aru.

Demi kahetses nüüd natuke, et oli oma plaani noormehega jaganud, sest mitte igaühele ei sobinud selline viis ning sellel võisid olla katastroofilised tagajärjed. "Ainult alati peab olema ka varuplaan - mis teha siis, kui tõesti lootusetult eksinud olla. " Demil oli see alati olemas, talle ei oleks olnud lõpuks mingi probleem tõusta metsa kohale ning minna tagasi kooli või toetuda enda võimetele, et leida metsas olles õige tee. " Muidu võib isegi enda elu ohtu seada.."
Demi oli vaikselt puule, millel noormees istus lähemale tulnud, ta üritas leida rada, kuid mitte kuskil ei olnud jälgi, mis võiksid ta vestluskaaslasele kuuluda. See oli natukene segadust tekitav, mis häiris Demit, kuid ta püüdis end sellega väga mitte piinata.

"einoh, arvata on et võib" vasts poiss naeratades."ega vabatahtlikult eksimiseni ma vast päris ei jõua nagunii niiet ära muretse" lausus ta. Jaxon pani tähele, et neidis nagu otsiks maast midagi, äkki oli midagi kadunud? Jaxon siis küsiski: "Mida sa otsid?"

OT: njh aga ma ei taha prgu välja logida, lõpetan enne tutvustuse ära

Tüdrukul oli muidu lihtne end eksitada, kuigi ta vajas selleks palju enesekontrolli, et suruda alla enda võimed. Demi aga üritas endiselt leida noormehe rada, kuid tulutult. Ta leidis küll mingi looma jäljed, kuid ei osanud neid esialgu noormehega seostada. "Kust kaudu sa täpselt siia tulid?" pidi ta siis aga küsima, et lõpuks rahu saada.

"sa pidid ju ise välja saama" vastas poiss muiaetes niisama norimiseks. kKuid siis andis ta vastuse ka: "Sealt poolt" lausus ta näidates käega seljataha.