Kuradi metalluksed

Willi sügavhallid silmad püsisid kindlalt põrandal, kui ta mõõdukalt aeglasel sammul mööda kuuenda korruse koridori edasi astus.
Kuna kätte oli jõudnud järjekordne palav suvepäev, eelistas enamik õpilasi päikesepaistelist ning ütlemata sooja ilma ära kasutada ning päev väljas end tuulutades veeta, selle asemel, et lämbetes siseruumides passida.
Seetõttu oli koolimaja üsna tühjavõitu ning koridori kohale oli laskunud haudvaikus. Neidis kuulis vaid omaenese kergelt lohisevaid samme, mis olid tingitud asjaolust, et taaskord polnud ta terve öö jooksul kordagi sõba silmale saanud ning nüüd andis välja magamata jäänud väsimus end selgesti tunda.
Järsku lõhkus koridoris valitseva vaikuse kellegi hele kontsaklõbin, mis koridori põrandat katvatelt siledaks lihvitud kiviplaatidelt vastu kajas. Will seisatas, litsudes end võimalikult seina ligi ning kiigates vargsi koridori lõpus asuva ukse poole, mida ilmselt oli just äsja avatud, kuna nüüd vajus see üsna valju klõpsatuse saatel taas kinni. Ja nüüd märkas neiu ka mööda koridori enda poole marssivat raamatukoguhoidjat.
Kerge võpatuse saatel litsus neidis end veelgi tugevamini vastu seina, üritades võimalikult märkamatuks jääda.
Eelmine kord sööklas oli tal naise eest plehku panna õnnestunud, kuid seda enam oli tollel neidisega kana kitkuda.
Muidu oleks naine ilmselt Willi märganud, kuid vahetult enne temani jõudmist avas ta ukse, mis tüdruku andmete kohaselt viis direktrissi kabinetti.
Neidis mõtiskles endamisi, kas naine oli sinna ehk tema pärast läinud?
Ning endiselt selle sama küsimuse üle juureldes, avastas ta end järsku selle sama ukse tagant, parem kõrv tugevalt vastu seda surutud.
Nii võis ta kuulda kellegi omavahelist vestlust, mille üheks osapooleks oli ilmselt direktrissiproua ise ning teiseks raamatukoguhoidja, kelle tänitavat häält polnud praktiliselt võimalik kellegi teise omaga segi ajada.
Will ei kuulnud küll päris täpselt, millest naised omavahel vestlesid, kuid üks mis kindel oli see, et aeg-ajalt käis nende jutust läbi ka tema nimi.
Teist kõrva kinni vajutades, et tema ukse vastu surutud paariline paremini kuuleks, jäi neidis sinna ukse taha naiste omavahelist vestlust kuulama. Või vähemalt mingit osa sellest, sest need kuradi paksud metalluksed jätsid osa naiste jutust tema kõrvade jaoks varjatuks.

OT: Jaxon

Jaxon oli just väljast tulnud. Kuna väljas oli tõesti ilus ilm, olid kõik väljas. Seetõttu otsustas poiss pigem sisse tulla, väljas oli liiga kärarikas ja tal ei olnud tuju seal kära keskel passida. Ta kõndis mõned korrusedläbi, mõned jättis vahele. Oli siis jõudnud 6.korrusele ning kõndis mööda koridori. Keset koridori nägi ta ühte neidist nõrv kõvasti vastu seina surutuna seismas seal. Ta jäi neidisele üsna lähedal olles seisma ning jälgis teda käed taskus. Tüdruk oli nii süvenenud, et poiss ei kavatsenud teda segada..veel. Aga siis järsku pahvatas Jax naerma, aga mitte kõvasti, sest ta arvas, et see pole tüdrukule väga meeldiv kui ta siit direktrissi ukse tagant luuramast leitakse. "misasja sa siin teed?" küsis ta vaiksemalt neidiselt naerdes.

Just siis, kui naiste omavaheline vestlus põnevaks kiskus, oli kellelgi tarvis vahele segada. Will võpatas kergelt, natuke maad eemalt kellegi naeru kuuldes. Ta pööras ümber, põrnitsedes naerjat vihaselt. "Pannkooki söön," vastas ta irooniliselt. "Tegelikult pole see üldse sinu asi." Neidis silmitses kutti pisut kahtlustavalt. "Ja mida sa ise siin teed? Kõik teised on õues ja naudivad ilma, sa nendega ei tahaks ühineda?" Ka Will ise oli oma hääle poolsosinani tasandanud, et ruumisviibijad neid ei kuuleks.

Jaxon lõpetas naermise "vabandust" lausus ta vaikselt seejärel. "Tänan ei, koolimaja on palju toredam kui siin vaikne on" vastas ta ikka vaikselt. "aga tegelt ka, mida sa teed siin, kas sa ei karda et sa jääd sellega.." viitas tüdruku tegevuse peale "..noh sellega siin vahele?"