Ma pean sulle midagi ütlema....

Neidis jalutas järve juurde.Siin oli rahulik,puhus ka kerge tuul ja oli soe.Tatial oli seljas topp,lai ja lohvakas pluuse ning teksad,jalas olid tal baleriinad.Kuna Tatial oli igav kõndis ta mööda kallast,palja jalu ning vahete vahel jalgu vette pistes.Vesi on nii nii soe,hea.

OT:Keith

Keith oli tegemas tavalist jooksuringi, mida ta tavaliselt hommikuti enne kooli teha armastab, kuid hetkel oli nädalavahetus ja seetõttu lubas ta endale mõnusalt kauema une. Ärgates käis ta ära pesemas, pistis paar võileiba kiirelt alla ja võiski keskpäeva paiku jooksma minna. Klapid peas, mis tal ees kõikusid, kui ta jooksis, oli Keith välja jõudnud järveni. Ta jooksis mööda ühest näiliselt tavalisest neidisest, kuid paar meetrit eemal peatus ja taipas, et tegu oli tema mõnenädalase suhtega. Noh, Keith sai ju alati endistega hästi läbi, välja arvatud selle ühega, kuigi tüdrukud üldiselt vedasid pikka viha tema peale. Keith eemaldas kõrvaklapid ja lähenes Tatiale. "Hei," sõnas ta, tundes end pisut kohmetult. "Pole ammu näinud, või mis?" küsis ta ning naeratas hetkeks ebameeldiva hoiakuga. Nad polnud näinud üksteist paar nädalat. Okei, kooli peal mõned teretamised, aga vahepeal isegi mitte sedagi.

Tatia jõudis juba vajuda mõttesse aga sealt tõi teda välja üks hääl mis teda teretas.Neidis viis oma pilgu vasakule ja avastas sealt poisi ,Keithi."Hei,"Vastas ka tema veidi kohmetult.Nüüd vaatas neidis maha aga siis vaatas siiski poissi."Pole jah ammu näinud"Lausus ta siis vastu."Sa tulid jooksma?"Küsis ta siis teema arenguks.

Tüdruk nägi endiselt hea välja. Aga noh, on ju teada, et Keith ei ole mingi suhtemees, kuigi ta püüdis Tatiaga midagi arendada. Kena tüdruk, hea iseloomuga, miks mitte eks? Puudusid vaid Keithi poolsed tunded. Kutt noogutas küsimusele vastuseks. "Kuidas sul läinud on?"

"Normaalselt"Lausus ta ja naeratas veidi.Tatia pani käed rinnale risti ja lausus "Kuigi vahepeal sain ühe suure uudise mis lõi jalad alt".Nüüd hakkas ta mõtlema ,et kas poisile rääkida või seda ,et Tatia on rase.

"Tõesti?" oli Keith üllatunud. "On sinuga kõik korras ikka?" muretses ta. "Kui sa tahad, võid mulle rääkida," lausus ta lohutava tooniga. Ta oleks aru saanud, kui Tatia tahtis toda uudist endale hoida. Ilmselt oli ka temal Keithi vastu pahameel lahkuminekust saadik.

"Tegelikult ma peangi sinule seda ütlema."Lausus ta siis veidi tõsisemalt.Tatia hakkas ena sõrmedega mängima ja vaatas poissi tõsiselt."Ma ei tea kas sa tahaksid seda teada aga......ma ole.......rase"Ütles ta siis peale pikka vaheaega.

"Minule? Miks?" oli kutt segaduses ja kui ta järgnevat kuulis, mõistis ta, miks just temale. "Rase? Kuidas see võimalik on? Ma mõtlen, et me kasutasime kaitsevahendeid," sõnas Keith, kuid mõtles hetke hiljem, et kondoomid võisid vahekorra käigus vabalt lõhkeda. Ta oli vait. Ta ei teadnud, mida öelda. See tundus kõik nii vale. "Kas sa naistearsti juures käisid? Sest pulgad võivad vabalt valetada. Naistearst saab sulle seda ju kinnitada..." Keith hingas hetkeks sügavalt sisse ja seejärel välja, et mõelda selgemalt. Ta saab nüüd isaks.. Kurat, see mõte tundus talle nii absurdsena, sest Tatia ja Keith olid mõlemad nii noored.

"Ma tean ,et me kasutasime..."Vastas ta siis veidi pahasemalt.Nüüd vaatas Tatia maha."Jaa,ma käisin arsti juures!Ega ma nii loll ka ole!"Lausus ta vihaselt."Ma poleks sulle sellest ennem ju räälind kui asi kindel"Lausus ta juurde.Noored on nad jah,Tatia pole veel harjunud mõttega ,et umbes 7 kuu pärast saab ta emaks.

"Anna andeks.. lihtsalt, ma tahtsin kindel olla," lausus ta vaiksemal toonil. Kui Tatia poleks veel arsti juures käinud, oleks olnud ju väga väike võimalus, et neiu pole rase. "Mida sa edasi kavatsed teha? Aborti? Sünnitad?" uuris mees, kuna ta ei teadnud naise valikutest ja otsustest veel midagi.

"Keith,sa tahaksid ,et ma teeksin aborti?"Küsis ta üllatunult.Tatiale tundus ,et poiss oleks seda mõelnud."Mina kavatsen sünnitada ja kui sina seda ei poolda siis mind see ei huvita."Lausus ta siis selgitavalt.Tüdruk vaatas poisile sügavalt silma.

Keith ei mõistnud, miks Tatia temaga niimoodi turtsus. See oli ainult küsimus, miks kohe pahandama peab? "Ma ei tea. Ma ei tea, mida ma tahan," sõnas ta ning tõmbas kätega üle näo. See kõik oli liiga koormav hetkel. "Okei, kui kavatsed sünnitada, siis ma olen sul alati olemas. Aga kas sa kavatsed lapse endale jätta?" uuris kutt, "kui jah, siis tea, et ma tahan osa tema elust olla." Keith ei hülgaks kunagi oma enda last. Äkki võis temast kui isast asja saada.

"Ja,ma jätan ta endale.Ta on ju minu enda laps"Lausus ta siis poisile vastu.Neidis tõmbas enda kohevad pruunid juuksed enda paremale õlale."Sa tahad ola osa tema elust?Hetkel sa jah räägid veel nii ja võibolla ka siis kui laps on sündinud siis mõned kuud sa hoolitsed tema eest.Aga mingi aja pärast sa eemaldud temast ja hakkad teda aina harvemini vaatamas käima"Ütles ta oma mõtte välja.Võibolla tõesti saaks Keithist hea isa aga Tatia ennem seda ei usus kui on seda ise näinud.

"Mis su probleem on?" plahvatas Keith. "Mis mõttega sa sõimad mind praegu ja ütled, et jätan oma enda lapse unarusse?" ärritus ta veelgi. "Ma ei teeks iial seda." Miks ei või nad Tatiaga normaalselt läbi saada?

Tatia ehmus ,seda ta ei osanud ootada ga noh mida poiss oleks pidanutki muud tegema kui neidis nii käitus."Vabandust.."Lausus ta vaikslt ja vaatas eemale."Ma ei tahnud sind sõimata ,Keith."

"Miks sa arvad, et ma jätan oma lapse? Kui ma juba võtan enda õlule kohustuse, siis viin selle ka lõpuni," lausus kutt nüüd rahulikuma tooniga. Ta sai aru jah, et naised tihtipeale ei pidanud temast lugu, aga isaks olemine oli hoopis teine ja uus asi.

"Enamused isad seda ju ei tee"Lausus ta siis poisi küsimusele.Tatia vaatas poissi.

"Sinu rahustuseks võin öelda, et ma pole enamuse hulgast," lausus ta ning kõndis seejärel tüdrukule lähemale, et teda kallistada. Tatiast eemaldudes, asetas ta oma käe neidise kaelale, kui tema põial silitas õrnalt tema põse alumist osa. "Kõik saab korda, eks," lausus Keith vaikselt, isegi kohati nautides tüdruku lähedust. See oli esitatud nii öeldu kui ka küsimusena, kuna püüdis siiani end selles veenda.

Tatia naeratas.Neidis kallistas poissi vastu."Mhm"Nõustus ta siis.Tatia vaatas poissi ja naeratas ning vaikselt hakkasid tal pisarad jooksma.Ise ta ei teandud miks.

Keith ei mõistnud, miks Tatia nutma hakkas. Seetõttu kallistas ta tüdrukut taaskord ja veel tugevamini. "Kas sa räägid oma vanematele ka sellest?" uuris Keith. Tegelikult ei teadnud ta Tatia't nii palju, et ei osanud öelda, kas neiul on vanemad või mitte. Ilmselt ikka olid.

Tatia kallistas poissi vastu."Ma olen juba rääkinud oma vanematele"Lausus ta vastu."Nad on selle poolt ,et ma sünnitaksin"Lausus ta veel juurde.

Keith eemaldus tüdrukust ning pühkis õrnalt pöidlaga tema põskedelt pisarad. "Kas nad toetavad sind muidu? Selles mõttes, et ei ole pahased, vaid võtavad vastu sinu raseduse, vahet pole kas see neile meeldib või mitte," uuris kutt. Ta on kuulnud päris paljudest vanematest, kes on lapsed kodust välja visanud ning ei toeta neid, kui nad on kogemata kombel rasedaks jäänud.

"Nende arust saan ma liiga noorelt lapse aga ma võin nende juurde elama jääda jne.Aga seda ka niikaua kui leian endale töö ja siis endale ka elamise"Jutustas ta.Tema vanemad on mõistvad."Aga mis sinu vanemad sellest hakkavad arvama?"

"See on hea. Lapsega sa päris töökohta leida ei saa, vähemalt ma usun, et tahad ikka temaga veeta, enne kui tööelu alustad," lausus Keith. Praegu oli neil veel kool ka ju. "Ma ei kujuta ettegi. Minu ema on üldiselt mõistev ja ma loodan isa puhul sama."

"Ma tean ,ma siis proovin tööle hakkata kui laps juba suurem ning mu vanemad aitavad mind igati"Ütles ta siis.Neidis vaatas veidid ringi."Okei,kas sul on kiire muidu?"Küsis ta poisilt