Kokkupõrge

Chris ei viitsinud enam oma toas kopitada ja otsustas kooli peale jalutama minna. Otse loomulikult haaras ta telefoni kapiääre pealt kaasa, sest ilma selleta pole mingit elu. Ta astus korteriuksest välja ning hakkas paremale kõndima. Juba oli ta leidnud kellegi, kellega Facebookis rääkida. Chris tokis ülikiiresti Jenniferi-nimelisele tüdrukule midagi vastu. Järsku põrkas ta kellegiga kokku nii, et mõlemad kukkusid istuli.

OT: Haha Wilhelmina

Will oli just väljast pikalt ning väsitavalt jalutuskäigult tulnud, ent kohe kui ta voodisse pikali heitis, reageeris see kontaktile neidise kehaga küllaltki ootamatult, heleda leegiga põlema süttides.
Tegelikult polnud selles ju midagi niivõrd uut, lihtsalt väljas värske õhu käes oli näitsiku pea kergelt tuuldunud ning muremõtted sellest, kuidas ta iga hetk midagi põlema võib panna, olid täielikult minema pühitud.
Tuli oli alguse saanud neidise tekist, mis oli aga kaunis kergesti süttivast materjalist ning seetõttu ei võtnud tule levimine kuigi kaua aega. Juba haarasid leegid tema padja poole ning kuigi voodipesust tal ilmselt puudust poleks tulnud, siis varumadratsit polnud neidisel küll kusagilt võtta ja ilma selleta osutuks küljealune ilmselt päris kõvaks ja ebameeldivaks.
Ning see mõte ergutas pikast jalutuskäigust kurnatud Willi piisavalt, et too jalad alla võtaks ning kiiremas korras kusagilt vett, millega tuld kustutada, hangiks.
Nende korteris ei tulnud aga juba täna hommikust saadik kraanist vett ning ka dušši all polnud võimalik käia. Mingi võlurist remondimees pidi millalgi seda asja üle vaatama tulema, kuid polnud veel jõudnud.
Õnneks oli neidis saanud oma hommikused rutiinid läbi viia oma hea ning alati abivalmi sõbranna korteris ning ilmselt oleks ta ka nüüd tema käest vett saanud, kuid oma sõbrannat tundes Will teadis, et too salgas täielikult siseruume ning eelistas veeta aega värske õhu käes, seega oli tõenäolsus, et ta parajasti oma korteris on, väga minimaalne ning neidis otsustas oma aega selles veendumise peale mitte raisata.
Näitsik kiirustas korteriuksest välja ning veelgi tempot tõstes üritas samal ajal ka mõelda, kus kõige lähem veekraan asuda võiks. Vist sööklas? Seal oli terve eesruum kraanikausse täis pikitud, kus õpilased enne söömaasumist käsi said pesta.
Kuna ta pooleldi jooksis, õnnestus tal vaid väga napilt kõrvale põigata ühest korteriuksest, mis järksu lahti lendas ning kui sellega oli tal niigi väga vedanud, siis neidise õnn ei kestnud kaua - nimelt õnnestus tal uksest väljuvale kutile otsa joosta.
Tegelikult oli see ka mingil määral noormehe enda süü, kes paistis küllaltki omas mullis olevat, jälgides rohkem oma telefoniekraani kui end ümbritsevat, kuid ega Willgi süüst puhas polnud... Ütleme nii, et sellises olukorras ongi üsna raske süüdlast välja selgitada ning hetkel olnuks targem kokkupõrke tagajärgedega tegeleda kui naiivselt õnnetuse põhjustajat otsida.
Ja ega need tagajärjed just kuigi roosilisemad polnud - Will lendas üsna suure hooga selili ning nii õnnestus tal ka oma pea vastu koridori põrandat katvaid kiviplaate ära lüüa, misjärel see loomulikult üsna kõva hoobi sai.
Neidise pea tuikas, mistõttu vallandus tema huulilt sügav valuoie. Endiselt selili põrandal lamades üritas ta leida endas jõudu end püsti ajada, kuid hetkel koondus kogu tema energia tema kohutavale peavalule.

Kui Chris taipas, mis juhtunud oli, lükkas ta telefoni oma heledate teksade taskusse, tõusis püsti ning ulatas tundmatule tüdrukule oma käe, et ta saaks püsti tõusta. Chris ei hoolinud hetkel valust, mis oli käel.
"Palun anna mulle andeks, ma ei tea mis mul mõttes oli, et ma sind tähele ei pannud. Ma olen Christhopher, aga sõpradele Chris"tutvustas Chris ennast. Talle meeldisid tundmatu neiu juuksed väga, sest Chrisi lemmikvärv oli punane.