Kallis diivan

Wynona polnud sel ööl magamistuppa jõudnud, ta oli õhtu veetnud raamatukogust laenutatud raamatuid uurides ning lõpuks oli ta lihtsalt liiga väsinud olnud, et kuhugi kaugemale liikuda. Pealegi oli see diivan väga mõnus ja pehme ning seal oli soe. Mida muud hing ikka ihkas? Raamat, mis tüdrukul uinudes käes oli, oli juba ammu diivani ees lebavale vaibale kukkunud. Osad lehed olid kortsus, kuid polnud veel kedagi, kes seda avastanud oleks, nii et ta võis seal veel rahumeeli edasi lebada. Ülejäänud kaks kraamatut olid vallutanud tugitooli diivani läheduses. Wynona ei olnud alati nii hirmus laiutaja, kuid õhtul oli ruumi piisavalt olnud, nii et ta ei olnud näinud ühtegi põhjust, miks ta poleks võinud raamatuid tugitoolile panna.
Ingel lebas kõhuli diivanil, üks käsi maha toetumas ja samapoolne jalg samuti kergelt rippus, sest vastasel juhul poleks ta tiivad mitte kuhugi ära mahtunud. Üks tiibadest oli mingil määral diivani seljatoel ja rippus sealt alla ning teine toetus maha nagu tüdruku käsigi. Põhjus miks tüdruk üldse tiibadega magas seisnes selles, et esiteks tal tuli niiviisi parem uni ja teiseks tal lihtsalt olid tiivad parasjagu seljas juhtunud olema.

OT: Benjamin

Wynona kulm hakkas vaikselt järjest rohkem kortsu tõmbuma, kui kellegi laul teda sellelt imeliselt unemaalt välja tirida üritas. Lõpuks kui ta hakkas aru saama, mis toimub lõi ta silmad hetkega lahti ja hüppas diivanile põlvili. Hetkeks kadus tal nägemine aga sootuks ja pea hakkas ringi käima, nagu alati, kui ta liiga kiiresti püsti tõusis või muud säärast. "Tere hommikust?" haigutas tüdruk kui pilt tagasi tuli, end sirutades. Nona lehvitas paar korda oma tiibu, tekitades puhketuppa hetkeks kerge tuule ning sättis siis tiivad oma seljale nii hästi kokku kui võimalik oli. Polnud tahtmist neid hetkel veel ära peita, valus oli ikkagi see protsess ju. Ja pealegi siis ta selg sügeles ja see oli vastik, ükskõik kui harjunud ta sellega ka olnud ei oleks. Pea õrnalt paremale kaldus jäi ta lõpuks noormeest vaatama, ühe käega unerähma minema pühkides. Ta oli suhteliselt kindel, et polnud võõrast ennem näinud. "On huvitav raamat?" uuris Yonna kui märkas lõpuks raamatut võõra käes. ise polnud ta veel sellega lähemalt tutvuda jõudnud.

"Ei, ma tegelikult magan veel," vastas Yonna ja naeratas võõrale kergelt, nüüd käega läbi juuste libistades. Kuulates huviga võõra ülejäänud juttu naeris ta lõpuks õrnalt. "Ära mu maitset kohe hukka mõista, ma tahtsin ainult oma rassi kohta rohkem teada saada," vastas Wynona nüüd lauale lennutatud raamatuid silmitsedes. Inglite kohta oli raamatukogus ka muut pahna - seda mida temal tarvis ei olnud. Kõikvõimalike usuteemalisi raamatuid millest päris puhtad ei olnud ka need kolm, mis ta laenutas. Tüdruk kummardus vaiba kohale ja korjas üles raamatu, mis sinna oli kukkunud, et see ka sinna teiste juurde visata. Raamat jäi napilt laua äärele pidama, hea seegi.
"Wynona, aga sa võid mind Yonnaks kutsuda," vastas tüdruk poisi nime peale noogutades. Kui hästi läheb jääb meelde ka, kui nii hästi ei lähe saab vajadusel uuesti küsida, nagu ikka. Lõpuks pidi tüdruk ikkagi tõdema, et ta tiivad väga hästi diivanile ära ei mahtunud, niisiis istus ta diivani seljatoele. Täitsa tore tegelikult, et ta sellega veel ümber kukkuda ei suutnud.

"Oh! Kuidas sa seda tegid?" nõudis Yonna kui nägi kuidas raamat laualt poisi kätte lendas. Ta oli koolis käinud tegelikult küll juba kaks aastat, aga ta oli sellegi poolest üpriski roheline. "Ilmselt küll jah.." nõustus Yonna ja kortsutas kulmu, siiski õrnalt muiates "Sa ei pea mind teietama," lisas ta. Kui väga soovi on, siis muidugi võib, pisut imelik Wynonal küll oli, aga noh, harjub ära tõenäoliselt.
"Ma pole leidnud väga kedagi, kes mulle rääkida võiks, nii et jah, siianii on raamatud olnud kõige paremad," sõnas Yonna silitades ühte oma tiiba. Tal oli ikka päris kaua oma rassi avastamisega läinud. Esimest korda oli ta oma mälu järgi midagi kummalit teinud juba 4-aastasena, kuid lõpuks tuli kõik välja ikkagi alles kümme aastat hiljem, kui ta tiivad lõpuks peidust välja tulid.

"Mh.." torises Yonna kergelt. "Sõltub kas ma olen õues või sees, õues ei pane nii väga tähelegi alati, kui just metsas ei ole või tuul pikali lükata ei püüa," vastas Yonna kergelt õlgu kehitades. "Ikka on. Nendega saab lennata. See on imeline," sõnas tüdruk siis ja ta näole valgus unelev naeratus. Wynona polnud veel just ka eriti palju teleporteerumisega tegelenud, aga suurema osa ajast läks tal süda tõsiselt pahaks ning ta pidi üpriski palju pingutama ka, et üldse teleporteeruda. Tüdruk eelistas lendamist, kui vähegi võimalik.
"Mis rassist sina üldse oled?" tundis Noona mõne hetke pärast huvi. Ta oleks võinud ka muidugi seda juba oletada, kuid ta oli jätkuvalt roheline ja liiga Yonna, et eriti kohe peale ärkamist väga suure mõtlemisega tegeleda.

Benjamin võis tütarlapse naeratusest välja lugeda, et too nautis lendamist. "Ahsoo - lootsin, et nendes peitub veel midagi müstilist tegelikult." pidi aga ta siiski kerget pettumust väljendama.
"Kas niimoodi otsekoheselt rassi küsimine ei ole ebaviisakas, nagu naisterahvastelt vanuse?" naljatas Benjamin Yonna küsimuse peale. Talle oli omane sõbralik sarkasm. "Ütleme nii, et õnneks mind on õnnistatud vähe varjatumate annetega - mis sa pakuksid muidu?" ei olnud ta valmis otsekohe oma päritolu avaldama.

"Aga võib peituda tegelikult, ma ei tea väga palju inglitest siiski veel. Midagi peale lendamise ma vähemalt pole avastanud, et nendega teha saaks," sõnas Wynona õlgu kehitades. "'Ebaviisakas?" Yonna oli hetkeks suhteliselt üllatunud kui kehitas siis uuesti õlgu. "Sina tead ju mu rassi, ma lihtsalt olin huvitatud sinuomast ka.." porises tüdruk kergelt. Sedakorda polnud ta sarkasmile pihta saanud. "Ee.. Kujumuutja?" tuli Noonal esimesena meelde üks rass, millel olid "varjatumad anded". Nad said ju oma suva järgi muutuda? "Kes veel üldse on? Võlur?" pakkus tüdruk siis suvaliselt. Viimane tundus suhteliselt loogiline isegi. Ta ei teadnud just märkimisväärselt palju ka teistest rassidest, aga see raamatu enda juurde kutsumine tundis täitsa olevat midagi, millega võlur hakkama võiks saada. Võib-olla lohetaltsutaja ka? Yonna arust olid nad vähemalt pisut sarnased selle põhjal, mida ta teadis.

"Viimasega panid täitsa täppi."! avaldas noormees, kui Yonna oli pakkunud ta rassiks võlurit, "Kuid ega kujumuutjaga ei pannud väga palju mööda - mingi osa minust peaks siiski olema ka kujumuutja, kuid kahjuks ei ole see kuidagi märkimisväärselt avaldunud." lausus Ben, kerge kahetsusnoot hääles. Tegelikult oleks talle meeldinud saada ka osa kujumuutjate annetest, kuid samas ei oleks ta kunagi soovinud olla ainult kujumuutja.

"Kahju," arvas Wynona, hakates just uut küsimust esitama, kui diivan lõpuks otsustas, et nüüd on õige aeg tüdrukule pisut füüsikat õpetada. "Ouch.." pomises Yonna diivani alt välja ronides ja oma tiibu kohendades. Tegelikult oli täitsa tore, et ingliks olemisega tuli kaasa ka veel muid asju, kui ainult tiivad ja teleporteerumine, kuna sellisel juhul oleks tüdruk ilmselt juba päris vigane. Jättes sulgede kohendamise pooleli upitas Yonna uuesti diivani püsti.

benjamini reaktsioon diivani langemisele oli olnud natukene aeglane, siiski jõudis ta püsti tõusta ja ulatada tütarlapsele toeks käe, et teda diivani alt välja aidata. Ta oli ka abiks diivani tagasi püsti upitamisel, ning võttis siis jälle istet vanal tugitoolil. "Selgeltnägija võime kuluks sulle ära - või siis natuke rohkem tasakaalu - kuigi seda annab harjutada."

"Natuke rohkem ajusid tuleks ka kindlasti kasuks," arvas Wynona rõõmsalt ja istus nüüd tagasi diivanile, et oma sulgedega tegeleda. Lõpuks otsustas plika siiski, et oleks veidi parem, kui ta tiivad ära peidaks. Benjamini ette hoiatada ta vajalikuks ei pidanud, nii et ta võttis lihtsalt sõnatult oma pluusi ühe osa hambusse. Nii ei tekkinud tal võimalust väga valjusti karjuda, kui tiivad kahanema hakkasid ning lõpuks läinud olid.

"Seda ka muidugi jah." vastas Ben muigega. Tiibade varjamist oli ta varemgi näinud, see kinnitas talle ainult, kui tüütud need asjandused olla võisid. "Iga kord möödub see sul niimoodi jah? Mingi hetk peaksid õnneks valuga ära harjuma - enamus harjuvad." teadis Ben rääkida.

"Oled sa paljude inglitega kohtunud?" küsis Wynona pead õrnalt kallutades. Tema ei olnud vägapaljudega tegelikult. Ainult mõndadega koolist ja ka seda mitte eriti palju. Poolteist aastat seal koolis oli ta nagunii veetnud enam-vähem täieliku erakuna. Sel aastal oli ta lõpuks hakanud rohkem ära harjuma enda ja teistega.

"Ei ütleks, et just paljudega, kuid nii mõnegagi." Millegipärast juhtus ingleid nende elamisse päris tihti - üldiselt ei olnud nad aga seal kaua, seetõttu tutvus Benjamin inglitega vaid põgusalt. "Ei ütleks, et teid oleks ka nii väga palju, kellega kohtuda." arvas Ben, sest temameelest oli ingleid tegelikult suhteliselt vähe. "Mu toakaaslane on ka muidu ingel." meenus Benile siis järsku.

"Igatahes rohkematega kui mina," ohkas Yonna õrnalt. "Mida sa veel inglitest tead?" tundis tüdruk huvi. Igaksjuhuks, võib-olla poiss teadis midagi põnevat, ega mööda külgi väga alla ei jookse vast. "Oh, tõesti? Mis ta nimi on?" küsis Wynona kohe, kui Benjamin oli öelnud, et ka tema toakaaslane on ingel. Võib-olla ta oli toda kuskil näinud? Äkki?

"Ma arvan, et sa pead oma päritolu kohta natuke rohkem uurima omasuguste juurest - minu teadmised ei pruugi just tõesed olla. " osa teadmisi soovis Ben lihtsalt endale hoida, ei tea kunagi, millal need talle kasuks võivad tulla. "Thomas midagi oli.." vastas Ben aga järgmisele küsimusele siis, ta ei suutnud noormehe perekonnanime meenutada, kuna nad olid alles hiljuti samasse tuppa kolinud.

"Sa võiksid ju rääkida ikka.." pomises Wynona õrnalt õlgu kehitades ning jättis selle teema siis juba sinna paika. Kui poiss rääkida ei tahtnud siis polnud Yonna asi teda ka sundida. "Mm.. Ma ei tunne teda vist," arvas tüdruk peale väikest mõttepausi oma juustega mängides. "Kui kaua sa siin koolis käinud oled?" küsis Noona mõne hetke pärast veel ühe küsimuse, lootes, et see pole liiga isiklik. Ta ei osanud ise just eriti hästi vahet teha asjadel, mis poisi jaoks seda olid ja mis mitte.

Benile tundus, nagu ta oleks siin koolis juba terve igaviku olnud - vähemalt oli ta näinud paljusid olendeid siit läbi liikumas. "see aasta vist on neljast - pärast seda siis 1 veel." vastas ta, mõeldes ise samal ajal, et kas ta arvutas ikka õigesti. Tema võimed avaldusid küll palju nooremalt, aga kooli tuli ta siiski hiljem - seni oli ta eelnevad teadmised oma vanematelt omandanud.

"Päris palju," arvas Yonna noogutades. "Kui vana sa siis oled?" tuli kohe järgmine küsimus üle plika huulte. Pole ju liiga isiklik? Või on? Ei tohiks olal, tema meelest vähemalt. Vanust oli ikka hea teada võinii. Selles suhtes oli Benjaminil päris vedanud, Wynonal polnud kedagi, kes talle rääkinud oleks üldse midagi. Kui ta tiivad esimest korda peidust välja tulid oli ta ringi lennanud nagu segane. Õnneks mitte väga rahvarohkes kohas. Siis oli ta kohe ka avastatud ja talle koolist ja üldse muust säärasest räägitud.

"Ei ütleks, et palju - ei suuda ära oodata, kui lõpuks vabaks saab." vastas Ben. Muidugi ta ootas kooli lõppu, kuigi kindlasti oli siin ka asju, millest ta oleks hakanud puudust tundma. "18. aastane olen. Ma sain nii enam vähem õnneks valida, millal tulen kooli, kuigi mu vanemad oleks eelistanud mind üldse koju jätta. " vastas noormees aga Yonna järgmisele küsimusele. "Ja sina? Vist mitte väga palju noorem või siis vanem ma eeldan?"

"Noh, kaks aastat on ikka vähem kui kolm," leidis Wynona. Ta ei tahtnud koolit just meeletult pääseda, enda arust oli tal just piisavalt aega, et veel oma võimetega tegeleda, enne kui laia maailma minna. "Miks sa siis kooli tulid?" uuris tüdruk. Ta tahtis sealt ju ära pääseda? Poisi küsimuse peale naeris tüdruk kergelt. Vanem, muidugi, jah. Ta oli kõigile Noona ju. "Ma olen kuusteist," vastas tüdruk lõbusalt.