Kallis diivan

"Ütleme nii, et ma tahtsin oma olemuse kohta saada teadmisi ka teise nurga alt. Millegipärast alguses mul olid selle kooli suhtes utoopilised ootused - puberteet ehk ka, sest kõik mu vanemate poolt õpetatu tundus tühine. " tunnistas noormees. "Mul ei ole midagi kooli vastu, lihtsalt nüüd jälle sooviksin vabalt ringi rännata, läbi kogemuse uusi teadmisi koguda - praktiseerida siin õpitud teooriat." lisas ta aga siis oma tulevikuplaanide kohta. Muidugi oleks võinud Ben ka kooli pooleli jätta, kuid tal olid ta põhimõtted, mis seda takistasid. 1 neist oli, et ta viib alustatu alati lõpule - praegune suur eesmärk oli siis kool vaja lõpetada. " Kusjuures ma olen isegi mõelnud, et tuleks kunagi siis tagasi - professorina ehk?" jõudis Ben isegi nii kaugele tulevikku, hakates selle mõtte peale aga koheselt naerma.

Wynona lihtsalt istus ja kuulas. Temal oli ainult üks suur eesmärk - oma võimeid kasutama õppida ja ta polnud seda siiani veel millegiks väiksemaks lahanud. Kool oli tema jaoks ainus võimalus üldse midagi endast teada saada siiani. "Mida sa õpetama hakkaksid?" küsis Yonna seepeale ja võttis ühe diivani padja endale sülle, et mugavam istuda oleks.

"Sa saad nüüd naerda ilmselt, aga ajalugu. " see oli kõigile hirmus igav aine, Benile meeldis see aga väga, sest tema jaoks oli ajaloos lihtsalt nii palju saladusi, mis ootasid veel avastamist. Samuti oli võimalik ajaloo abil nii mõndagi seletada ja leida vastuseid erinevatele küsimustele. "Tead ütlust, "Kes minevikkuta ei mäleta, elab tulevikuta?" selles on uskumatult suur tõepõhi all kusjuures."

"Ma arvan tegelikult, et see on täitsa huvitav, kui hea õpetaja on või mõni põnevam tekst mis ei koosne suuremas osas nimedest ja numbritest," teatas Yonna. Ta oli lisaks muule ka veel see väike veidrik, kellele lugeda meeldis. Peamiselt siiski juturaamatuid, kuid kooliõpikud luges ta ka enamasti juba enne kooliaasta algust läbi. "Mm.. Seletad sa mulle ehk?" küsis Wynona pärast väikest pausi. Ühtegi seost tal enda eluga kohe ei tekkinud, kuid samas - tal polnud õrna aimugi, kes on ta vanemad ja ta elas suhteliselt päev-päevalt võttes avasüli vastu enam-vähem kõik mis tuli. Tuleviku plaanid tal puudusid täielikult.

"Ajalugu aitab mõista meie olemust, meie võimeid ja seada eesmärke." selgitas Ben, ta ei teadnud, kuidas paremini oma mõtteid väljendada. Vähemalt ta ei leidnud sõnu enda mõtete kirjeldamiseks. "Ajalugu selleks ei pea olema isiklik vaid väga informatiivne on ka üldine - see, mis siin õpime." lisas ta siis, tundes, et ta ees oleval tütarlapsel ei pruukinud olla aimugi oma ajaloost.

"Mm.. Okey," noogutas Wynona, kuigi see polnud päris see, mida ta mõtles, kuid uuesti küsimisel polnud samuti mõtet, kuna ta oli mingil määral ise juba aru saanud. "So.. Sa oled võlur. Kas teil on võlukepid või kuidas see käib?" uuris tüdruk pead kallutades. Ta oleks mingist raamatust selle kohta ka muidugi lugeda saanud, aga parasjagu see teda siiski nii väga ei huvitanud. Üritas lihtsalt jututeemat leida.

Ben mõistis jutukaaslase hoiakust, et Yonna ei olnud ta vastusega vist päris rahul, kuid kuna too uuesti ka küsimust ei esitanud, ei vaevunud noormees oma mõtteid ka uuesti seletama. Kuuldes aga küsimust tema olemuse kohta, püüdis Ben läbi mõelda kõik enne rääkimist. "Põhimõtteliselt jah, meil on võlukepid - need on me võimete võimendamiseks. Lihtsaid asju saan aga teha ka ilma võlukepita - nagu sa enne näha võisid." põhjendas Ben võlukeppide olemust " Muidugi võlumine ilma võlukepita nõuab aastatepikkust harjutamist. Samuti on igal võluril ta isiklik võlukepp, mis on ainult tema käes kõige võimsam. See toimib nii, et võlukepp valib välja enda peremehe, mitte vastupidi." Beni võlukepp oli tal ta taskus ning ta tundis selle üle suurimat uhkust - see oli teda hästi teeninud juba üle 10 aasta ning ei näidanud veel mingei nõrkemisemärke.

"Oh, võimas," arvas Wynona olles vaikselt Beni juttu kuulanud. "Kuidas võlukepp peremehe valib? Ma mõtlen, mida ta nagu teeb või kuidas aru saadakse, et ta kedagi valinud on?" uuris tüdurk õhinaga ja küsis peaaegu kohe otsa: "Millest võlukeppe tehakse?" puust? See mõte tundus inglile pisut kummaline. Puit oli ju nii tavaline, kas nad leotasid seda millegi sees? Noona jaoks tundus piisavalt tõenäoline vähemalt. Tal oli keelel veel nii mõnedki küsimused, kuid neid ta esialgu välja ei öelnud vaid neelas alla tagasi. Ajab Benjamini veel liiga segadusse muidu.