Emoyeni tornis

Väljas hakkas torm lähenema - tuul vilistas ja pilved kogunesid. Ometi ronis Benjamin aga tornidest kõige kõrgema ja sellise ilmaga ka kõige ohtlikuma torni otsa. Ta teadis väga hästi, et just sealt on tal parim ülevaade tormist ja ehk ka võimalus oma kaameraga mõned head pildid saada.  Emoyeni tornis oli õhu liikumine veel ekstra tugev - ümberringi võis tunda energiat, mida ehk elemendivaldajad suudaksid endasse koondada ja tõhusalt kasutada. Kahjuks Benjamin ei olnud üks neist ning ta ei osanud seda osa sellest tormist hinnata.

Suutnud lõpuks tuulega kohaneda, võttis noormees istet aknal, jalad üle ääre kõlkumas. Ta tegi paar proovipilti, et mingitki ettekujutust valgusest saada, kuigi praegu on veel vara. Niimoodi üle aknaserva kõõludes jäi võlur tormi ootama.


OT: Tatiale siis.

Ka Tatia tuli torni.Temale meeldis see torm ülekõige.Kõik see tull ja vihm,kõik mis selle juurde käis meeldis neidisele.Alati kui oli mingi torm või midagi ,tuli Tatia just sellese torni.Millegi pärast oli selles tornis kõige parem jäida sedas mis toimub.Tatial oli seljas paks kapsun ja tekasd,kindaid ega mütsi tal ei olnud.Torni jõudes kohtas ta ühte meest.Pole teda varem näinud :Mõtles neidis."Tere"Ütles ta ja suundus ühe akna juurde tormi vaatama.

Benjamin kuulis samme, mis mööda tornitreppi ülespoole liikusid. Ei läinud kaua, kui ta sai teada nende sammude omaniku. "Tervist." vastas ta tervitusele, seejärel pööras end aknal nii, et jäi aknapõsele seljaga toetuma, vaid 1 jalg üle ääre- teine toetumas aknalauale. "Täna on korralikku tormi oodata." sõnas Ben pilvi vaadates, hoides kaamerat endiselt tugevalt käes.

"on jah tulemas"Lausus ta naeratades.Tatia istus ka ise aknalauale."See on kõige ilusam loodus nähtus minu jaoks.Eriti hea on siis kui tuul su endi juukseid sasib jne"Lisas ta ise veel juurde.Tüdruk uuris meest ja märkas siis tema kaarmerat."Sa käid pildistama?"Küsis ta siis kohe.

"Mulle meeldib tormi vähe varjulisemast kohast jälgida - üleni märjaks saamine ei ole just kõige meeldivam." oli Benjamini arvamus tormist. "Vahest harva tuleb ette jah, kui viimasel ajal ei ole enam eriti leidnud pildistamisväärt olukordi." kodus olles meeldis Benile pildistada nende juurde varju tulnud olendeid, kõigist külalistest oli tal ta voodi alla peidetud kingakarpides vähemalt 1 foto olemas. Ühel hetkel suunas ta objektiivi tütarlapse poole ning klõpsas ühe pildi, ise laialt naeratades siis.

"Mulle meeldib mõlemad viisid- nii varjus olla kui ka selle tormi keskel olla"Pomises ta siis ja vaatas aknast välja."Pildistamine on hea hobi"Lausus ta siis poisi teisele küsimusele vastu.Tatia oli juba kaua aknast välja vaadanud kui kuulis mingit klõpsu.Ta vaatas poisi poole ja küsis naeratades:"Kas sa tegid minust pilti?"

OT. Ma ignoreerin seda siis, et eelmine postitus oli sul vale postitusega tehtud.


"Mul on oma varjatud hobi seoses pildistamisega - seetõttu tuli ka sinust 1 pilt teha." kuigi noormees ei olnud veel päris kindel, kuhu täpselt tuli tal see pilt paigutada. "Täna on tugevamat tormi oodata, kui muidu, seetõttu tulin ka seda jäädvustama. Seda on isegi õhust tunda, et õhtu tuleb pikk ja äikeserohke." teadis Ben ja ta oli oma kaamera selleks varakult ette valmistanud.

OT:Sa mõtled seda ,et teise kasutajaga? Minu puhul võib tõesti ette tulla ,et kas kirjutan Tatiaga,Prof. või Liamiga.Kõik kolm on minu omad

"okei"Lausus Tatia.Temal isiklikult polnud selle vastu midagi ,et keegi temast pilti teeb."Seda olen ma kaua oodatun.Tähendab sellist ilma"Ütles ta prantsuse aksendiga.Just nüüd kõlas tema prantsuse aksent välja.

"Sa ei ole vist päris kohalik.." sõnas Ben, kui kuulis, kuidas tüdruku kõnemaneer oli muutunud. "Muide, minu nimi on Benjamin - või siis lihtsalt Ben!" lausus noormees aga ühel hetkel, kui talle meenus, et nad ei olnud veel tutvunud.

"Seda ma ei ole jah,ma olen pärit Prantsusmaalt"Selgitas ta siis."Tatia"Tutvustas ta ka ennast koheselt."Kui juba tutvustamiseks läheb siis kas toib teada mis rassist sa oled ,Ben?"

"Nii tugev su aktsent päris ei olnud, et Prantsusmaa su kodumaaks pakuks - oled kaua juba Inglismaal olnud siis?" arutles Ben, unustades hetkeks, mille pärast ta üldse torni oli tulnud. "Võlur olen - muudab see sinu jaoks midagi?" vastas siis Ben aga järgmisele küsimusele. Ta ei mõistnud kunagi seda küsimust ja tundis end alati ebamugavalt, kui pidi sellele vastama, justkui valmistas sellega pettumuse kellelegi.

Tatia naeratas."Ma tulin küll väiksena siia aga kodus rääkiti meil kogu aeg prantsuse keeles ja inglise keelt kasutasime väga vähe."Lausus ta siis selgitavalt.Ka neidis unustas selle tormi ja pööras tähele panu rohkem vestlusele kui ilmale."Ei ei ,see ei muuda midagi.Minu arust on see just lahe ja võimas"Ütles .

"Lahe ja võimas." kordas Ben vaikselt, " Neid sõnu polegi veel võluriks olemise kohta kuulnud." lisas siis aga valjemini. "Sa tead, et ma olen võlur - kuidas su endaga lood on? Mis imelised võimed sinu on?" küsis Ben siis juba puhtast uudishimust. Saades sellele küsimusele vastuse, teaks ta ka, kuhu tehtud pilt hiljem paigutada.

Tatia naeratas."Ma ei tea kas mul on võimed aga ma näen pimedas ülihästi.Nimelt olen ma rassilt libahunt"Lausus ta siis ja vaatas korra eemale."Libahundi juures olekul ei olegi erilisi võimeid olemas"Selgitas ta veel juurde.

"Ah et libahunt, selge." jõudis Ben ka lõpuks selgusele. Ta kuulas tähelepanelikult Tatiat, kuidas ta oli kindel, et tal ei ole erilisi võimeid. " Ma olen kohtunud libahundiga, kes sundis muuta end vastavalt soovile hundiks - see oli päris äge võime minu arust." meenutas ta meest, kes oli kunagi nende talus peatunud. Ta oli omandanud sellise kontrolli enda võimete üle, et suutis hundiks olles ka farmis kasulik olla. Ühel hetkel aga lõi äike ja hakkas tugevasti sadama - tundus, nagu keegi kallaks vett alla, kohe otsis Ben välja enda kaamera, et mõned paremad pildid teha.

"No tegelt saan ma ka ise muutuda kui tahan aga seda mina eriliseks võimeks ei pea kuigu osad seda teha ei sa."Lausus ta veel .Ka Tatiale ei jäänud see märkamatta.Neidis vaatas suure huviga ilma ja korraks sirutas ta ka oma käe aknast väljapoole, et vihma tunda.See oli hea tunne kui tunned enda nahal vihma.

"Kui kõik seda teha ei saa, siis see ikkagi on eriline." vastas Ben, ise samal ajal kaameraga äikest jäädvustades. Parema pildi saamiseks tõusis ta aknalauale püsti - ta ei saanud küll täiesti sirgeks end sirutada, kuid ka niimoodi kergelt küürus olles tundusid võimalused oluliselt paremad.

"Kui sa nii arvad"Ütles ta ja vaatas poissi."Vaata ,et alla ei kukku"Ütles ta muiates poisile.Peale seda lauset viis ta oma pilgu uuesti aknast välja.Vihma sajab kui oavarrest.

Kuulnud tütarlapse hoiatust, nõjatus Ben korraks tagasi "Ei ma kukku." suutis ta veel naeratades öelda, libastudes siis vihma käes märjaks saanud aknalaual. Ta kaamera lendas torni põrandale - tundus, et vähemalt esmapilgul oli maandumine sellele õnnelik. Ben ise aga kõõlus akna ääre küljes. Ta kogus end natuke, kuid leidnud jalale toetuspinna, tõükas end tagasi aknast sisse. Nüüd oli ta aga läbimärg. " See oli nüüd küll ootamatu." sõnas noormees, lükates läbimärjad juuksed näolt ära - nägu endiselt aga naerul.

Tatia naeratas aga kui nägi poissi libastumas ta ehmus.Koheselt ruttas ta poisi juurde ja vaatas teda.Neidis ulatas poisile kätt ,et teda üles tõmmata.Jõudu neidisel tänu libahundi olemisel oli.Kui poiss oli sees tagasi küsis Tatia"Jäid sa terveks?"